[Naut]

Meie loomadest sõprade nn. hingemaailmast ma väga nagu teemasid ei leidnud siin..
Kuskil olid müstilised kogemused metsloomadega, teises kohas püüti oma surnud koeraga pendli abil kontakteeruda, keegi rääkis oma kassiga seotud parakogemusest jne.. kuid... veidi üldisemat teemat nagu otsingusse mul ei jäänud.
Samas see maailm on väga põnev...

Ehk siis tõepoolest, kuidas nendega meie nö. väiksemate vendadega suhelda?
No kui veterinaarile, dresserijale või loomade käitumisnõustajale lisaks (jajah, neid võimalusi on tänapäeval mitmeid) me oma lemmikutega "rääkimisel" reaalset... nn. hingenõu vajaksime?
Ja miks nende armastus meid ikkagi nii veetleb ja heldima paneb?
Või mis siis ikka juhtub, kui nad meie juurest ära lähevad, see nii võimatult valus meie jaoks on?
Ja KUS siis on see meie sõprade nn. vikerkaaremaa?
Ja miks nad üldse nii vähe meiega on...?
Ja see aeg, kui nad ikkagi on, siis mis nende missioon siin on?
Just for fun?

Katsuks selle üle veidi arutleda...

See 1 lühiteema, kus olid ka mõned head tähelepanekud, oli siin:
http://www.para-web.org/showthread.php?tid=1053

*Tegin algusteksti ümber, kuna sarnast duubelteemat ilmselt pole.

[kalldunn]

Aga kas te teate ka, et samaanid kutsuvad loomade hingi – kellega on võimalik suhelda --
VIKERKAARE RAHVAKS.

[Naut]

Pannes siis oma mõned kogemused.

Et mis siis teha, kui on ikkagi soov mingis osas loomaga "läbi rääkida" või mõista näiteks, miks tema üks või teine käitumismuster on just selline ja mitte teisitine.

Ja me ei räägi siin loomade nö. loetavast kehakeelest, mida iga loomasõber ilmselt õpib niiehknaa lugema-tajuma või sellisest suhtlemisest, mis inim- ja loomaliigi vahel kohati justkui iseeneslikult tekib.

Mina näiteks olen alati tundnud end hästi, kui mul ka koduses olus koerad-kassid (ja muud elukad) lähedal on.
Ja mulle näib, et see on vastastikune. : )
Osad inimesed ehk ongi sellise "loomkanaliga" justkui rohkem seotud?
Neile on nendelt meie karvastelt (või sulelistelt?) sõpradelt saadav energeetika nagu kirss tordil.
Koerad-kassid (kõige enamlevinud koduloomadena) lihtsalt kiirgavad mingit vahetust oma nurruva heaolu või mänguliselt elurõõmsat olukäitumisega.
Nagu öeldakse: nad on kogu aeg Hetkes (ehk see seisund, mida paljud gurumurud inimesel saavutada soovitavad).
Seda kõike on nad kusjuures pingutuseta ja tõepoolest kogu aeg.
See veetlev "rass" pole teesklemist oma kehakeele ja meele tasandil väga ära õppinud justkui?
Selles ka nende vastupandamatu võlu inimeste jaoks?
Mul on tunne, et ehk just sedasama nad on ka meile siia õpetama tulnud...

No ja rääkimata kasside-koerte (juba justkui tõestatud?) teraapilistest omadustest.

Hea küll. Kuid see pole päris koerakuulaja käitumisrubriik vaid püüd aru saada, mis meie nö. väiksemate vendade hingemaastikel siiski nö. toimub.

Kuidas siis nendega "rääkida"?
Ei, nö. otse ühenduses väga head tulemust justkui ei saa. (Või vähemalt mina ei saanud).
Selles mõttes oli tore siin foorumis leida need mõned teemad, kus on samamoodiära märgitud, et sellise "ühenduse" saamiseks tuleks pöörduda eelkõige selle loomaliigi Ühendvaimu poole.

Koertel on see üks (minu meelest koeratõust täiesti sõltumata olgu siis mops või njuufaundland), kassidel teine, muudel loomadel vastavalt oma liigile.

Alguses, kui katsetasin, ei saanud ma tõesti esiotsa üldse pihta, miks nö. pildile ei ilmu mitte minu sõberlooma nn. personaalvaim vaid mingi suur ja uhke elukas, kes välimuselt siiski kapitaalselt erineb minu sulnist karvasest sõbrast.
Ehk siis keegi iga kord ilmus, kuid arusaamatuses katkestasin selle nn. seansi.
Kuni siis 1 kord sain lõpuks ühelt teiselt oma Teejuhilt "vihje" - jajah, ilmub ikkagi selle looma Liigivaim.
Ja läbi tema saab ka neid läbirääkimisi siis pidada.

Eriline oli kusjuures iga kord see, et nad tulevad nii suurte ja suursugustena, et see võib esmapilgul tõesti jahmatada. Teised Teejuhid ikka ainuüksi oma gabariitidelt nii pirakana ei ilmutu.

Kasside Liigivaim ilmus mulle näiteks täiesti kõrgläikelise musta pantrina.



Koerte Liigivaim aga sarnaselt Egiptuse jumal-koerte kujutistena.
Noh... midagi sinna saledate ja ärksalt kikkiskõrvaliste dobermannide või siis tõuna on ka sarnane vaaraokoer.
No midagi sellist nagu Anubis ehk:



Peaks põhjalikumalt uurima, mis ajast just nn. KODUloomad inimeste juurde tulid.
Kasside iidne päritolu läbi geenituvastuse viib teadaolevalt tõepoolest Egiptusesse.
Koerad on kahtlemata seotud liigiliselt huntidega.
/Seda osa ma natuke veel uurin./

Minu nn. audientsil nad muide ei lama nii nagu siin eespool oleval Anubise pildil.
Ikka tulevad (otse eest kuskilt kaugusest siis vaadeldava "ruumi" suhtes) ja siis istuvad maha. Ning vaatavad otse otsa.
Oma sätendavalt kaunite ja läbitungivate silmadega.
Pantri silmad kusjuures kiirgavad nagu smaragdid.

---

Väikese vahepalana:
muistse Egiptuse koeratõud.



Tore fakt, et juba sellel iidsel ajal anti koertele nimesid.
(See on tuvastatud nende kaelarihmade kirjutistelt.)
Näiteks Vapper, Usaldusväärne, Hea Karjane, Põhjatuul, Antiloop või isegi Kasutu. : )
Paljusid nimetati ka värvuse (Must) või nö. järjekorranumbri järgi (Viies).

http://www.ancientegyptianfacts.com/anci...-dogs.html

[Naut]

Niisiis.
Kui olete oma lemmiklooma liigivaimuga ühenduse saanud ning ta istub teie ees ning ootab, mis põhjusel ta välja kutsuti.
/Kuidas need kõnelused ja nn. liinile minekud toimuvad, sellest oleme mingil määral juttu teinud teemas "Astraalrännakud" või ka "Kuidas võtta ühendust oma teejuhiga".
Mina isiklikult ei rända astraalis vaid mentaalis./

Kui olete nö. elementaarsed tervitused-viisakused vahetanud /neile see kõik siiski väga oluline ei paista olevat, tuleb mainida/, siis võib kohe ka otse küsida.
Näiteks: "Mu koer on viimasel ajal rahutu ning käitub sõnakuulmatult. Mis ma teha saan, et teda aidata?"

Nüüd tuleb tähele panna, mida see Liigivaim teile ütleb.
Kuskil vist mainisin... inimkeeli (eesti keeles?) nad ei räägi nii nagu teised Teejuhid (või vähemalt minuga ei räägi. Või siis mina ei saa lihtsalt aru.)
Pigem on nende vastusuhtlemine mingis kehakeeles ja žestidega.
Näiteks võivad nad osutada kas mingile kehaosale (oletame kõhule), hakkavad seda lakkuma või sügama vms. Ühesõnaga käituvad täiesti tavalooma moodi.
Mis aga võibki osutada, et probleem asubki just sealsamas kehaosas.

Edasi võibki üle küsida konkreetsemalt nö. klassikalises ei-ja süsteemis.
Näiteks: "Kas mu loomal on probleem seedetrakiga?"
/Võite looma anatoomiat tundes üle küsida kõik siseorganid või kehaosad, kui soovi on./
Vastus tuleb Liigivaimult kas koonu noogutusega ("jah") või pea sahmamisega ("ei").

Palun ärge nendest minu instruktsioonidest ka väga kinni hoidke. Ehk teile tulevad teised pildid või saate kontakti teisiti.
Mul kahjuks puuduvad selles osas sarnased kogemustevahetused nendega, kes sarnaselt minuga loomade Liigivaimudega suhtlevad.
Kuid kinnituse sellest, et jah, kõik käib siiski läbi selle loomaliigi nn. Ühisvaimu, siiski kehtib.

P.S. See kõik ei välista muidugi teie veterinaari külastusi, üle kontrollida tasub looma tervises kõike ja ka täiesti igaks juhuks täiesti regulaarselt isegi kui nö. nähtavat põhjust ei ole.

[Kosevaht]

Vestlesin nelja- aastase koeraga, kes oli hiljuti minu majapidamisse elama asunud, unenäos. Unenägu saabus ``lambist``, mingit teaduslikku tegevust astraali või Jumal teab kuhu minekuks toimunud ei olnud. Jutuajamine leidis aset telepaatiliselt (mitte eesti keeles ega haukudes), vahetatud sõnumid olid väga täpselt tõlgitavad.
Küsisin, et millal hakkad kutsikaid tegema, vastas, et võib olla augustis (sündisid augustis).
Küsisin, kuidas naabrite koer on, vastas, et täitsa aksepteeritav.
Küsisin, kas temaga saad kutsikad, vastati väga tibilikult ``ole normaalne`` (kutsikate isa on nässakas krants).
Sellega vestlus piirdus, minu paaritumis kombed jutuks ei tulnud.

[Naut]

Jätkates.
Vahest aga (ilmselt kui nn. viga pole tervises) lasevad need kutsutud Liigivaimud teie ees end ilusasti lamamisasendisse ja võivad võtta teie hoolealuse looma hingeolemuse (ehk selle looma mingi.. mentaalkeha(?).. või tema kujutise) oma käppade vahele ja töötlevad ta ise läbi.

Näiteks oli väike käitumisprobleem ühe kassiga, kes oli mõnevõrra pelgliku ja umbusaldava loomuga alates titest juba küpsema vanuseni. Sülle ta ei kippunud, külalisi pelgas, nunnutada end väga ei lasknud.
Kohati nagu kontakti otsis ka ise, kuid põnnas seejuures ikka üksjagu.
Pöördusin siis selles osas Liigivaimu manu.
Mille peale võttis see suur panter ta oma käppade vahel ja hakkas lakkuma. No enamvähem nii nagu kassiemad "töötlevad" oma poegi, ikka igast küljest ja suurema tseremooniata.
Seal muide vaadake, laske asjadel omasoodu kulgeda.
Kui mingi selline protsess toimub pikalt ja te hakkate nihelema, siis saage ikkagi aru, et asi pole teis.
Varuge selles osas kannatust.
Antud ülelakkumise protseduur kestis tookord tõesti ikka päris jupp aega ja ülipõhjalikult.
Siis tõusis see pantriline Liigivaim üles, vaatas mulle korra otsa ja kõndis minema.
Tänamised-hüvastijäturituaalid (nagu teiste Teejuhtidega) ei paista neil ka kuigi tähtsal kohal olevat, saan aru.
Igal juhul mis oli viimasel juhul tulemus: see tavaliselt pelglik kass oli hommikul kõps peremeeste voodis ja tuli lausa kaissu nurruma. Mis oli siiski väga erandlik tema käitumist ja kombeid arvestades.
Kas temast sai paugu pealt tupsununnu miilukitu? Ei saanud siiski. : )
Valdavad iseloomu iseärasused ja ka kompleksid on tal ikka alles ja nendega tuleb ka leppida.
Ja ehk peab selliseid rituaale rohkem kordama, ehk ka siis on tulemus parem.
Päris laksust nüüd ka miskit ei juhtu, eks.

Muide.. sai selgeks seegi, et see kassipoeg võeti ka suhteliselt vara ema juurest ära. Jäi nö. piisavalt lakkumata ehk. Lisaks oli ta ainuke poeg pesakonnas ja tal puudus titena ka teiste omasugustega lävimise oskus.
Mis aga on kõikidele noorloomadele ülivajalik.
Seega võimalusel ärge võtke misiganes loomapoegi liiga vara pesakonnast ära.
Parem pisut üle lasta ja jõmpsikatel võimaldada ka omavahel võimalikult kaua koos mängida ja sotsiaalset käitumist harjutada.

Samas see pole reegel. On ka täiesti vastsündinud hüljatutest väga sõbralikud ja usaldavad kodukassid kasvanud.

---

Natuke silmarõõmu ka vahele.

[Naut]

Kosevaht - väga lahe. : )
Kusjuures unenägudes on küll inimesed oma loomadega rääkinud, jah.
Kord oli väga liigutav lugu sellest, kuidas talu lemmikkass kadunuks jäi. (Noh, linnaväistes oludes jah, rebased ikka võtavad oma.) Pererahvas oli ikka üksjagu murelik oma tubli hiirekuninga kaotsiminekust ja üldse ikka iga loom kasvab hinge külge. Käidi ikka õhtuti kiisu-kiisu hüüdmas ja jäeti igaks juhuks toitu ukse taha.
Aga ei tulnud nende nurruline koju, ei tulnud.
Tuli hoopis perenaise unenäkku ja jättis ilusasti hüvasti.
Siis saadi ka aru, et ei pea enam ootama teist koju.
Selline lugu siis.

[Naut]

Wikis on muide palju päris vahvaid loomalehekülgi.
Siin näiteks kassikultuuriajalugu:
https://en.wikipedia.org/wiki/Cultural_d...ns_of_cats

Arvatakse, et inimeste suhted kassidega ulatuvad rohkem kui 9500 aastat taha.
Siiani kusjuures vaieldakse, et kas kass kodustati inimese poolt hiirtepüüdmise eesmärgil või nö. koudustusid kassid siiski täiesti omaalgatuslikult.
1 tsivilisatsiooni ülesehituse tundemärkidest on ju inirühmade paiksus ja toidu ettekasvatus ning varumine. Mis aga tähendab mida? Õige: hiiri ja rotte.
Mingi aeg kasutati päris mitmetes maades ka nirke (ka Eesti aladel), suurte kaubavahetustega aga tulid ka sellised elukad nagu kassid meite maile sealt kuskilt Egiptusest ja ka aafrika metskassi järglastena Viljaka Poolkuu piirkonnast.

Need miisulised olid eesti jõukamateski talupidamistes minu teada ka siiski suht luksuskaup kuni mingi 19 sajandi lõpuni isegi. Seega meie aladel koduloomana siiski vägagi hiljutine nähtus.
/Pean selle üle kontrollima, kuskilt muinaseesti ekspeditsioonilt jäi see meie kasside hilisuse asjaolu meelde./

Ka Vanas Kreekas peeti kasse luksusloomadena ja hiirejaht oli sealgi nirkide rida.
Vanas Roomas olid hiirepüüdjateks ka tuhkrud, kuid kuna kassidele hiired siiski hirmsasti meeldivad, siis selle töö nad ka ülemaailmselt ka tasapisi oma pehmetesse küünistatud käppadesse siiski võtsid.

Kassi ladinakeelne nimi cattus pärineb 4. sajandil elanud Palladiuselt.
https://et.wikipedia.org/wiki/Kass

Kuna kassid on ööloomad, siis muidugi keskajal said nad vaesekesed vatti nii, et vähe polnud. Nõialoomade ja saatana kehastustena ja mis kõike. Kolekole.
Ei taha sellest isegi rohkem rääkida.

Samal lehel, mille panin, on aga armsad kirjeldused, mida kasside häälitsused tähendavad. Kurrumised, murrumised, urinad ja kurinad.

Et siis ikka kumb kelle kodustas? Inimene kassi või vastupidi? : )

[Naut]

Siin aga 1 tore uurimus.
"Kassi helge kuju eesti rahvapärimuses". Kristi Salve.
https://www.folklore.ee/tagused/nr35/salve.pdf

Ja mõned mu enda tähelepanekud sellel teemal ka vahele.

_rahva hulgas tänini tuntud (vahel vanasõnalises vormis) uskumused ja käibetõed kassi kohta, millest osa on ilmselt vahetanud oma žanrikuuluvust.
Artiklis vaadeldakse eesti talukassi. Kõigepealt selgitatakse põgusalt, milline on erinevate rahvaluuležanride kassipilt. Eesti Rahvaluule Arhiivi uskumuste kartoteegile toetudes selgub kaudselt, et kass oli ka vanasti palju tubasem loom, kui seda eeldaks. _Kassi ülesanne oli püüda hiiri, kuid selle kõrval oli ta ka endeloom.

"Ei saa hüä õnn, ku kass juusk üle tii" (Setu)
Samas mina tean (ei, seda selles kirjutises ei mainita), et see "must kass üle tee - halb päev" ei olnud algselt siiski päris sedaviisi "mõeldud".
Kassid, kui intuitiivsed loomad tõepoolest HOIATASID inimesi, kui mingi jama võis ees olla. Inimesed aga oma põmmpäises arus hakkasid seostama hoiatusi hoopis ennetega.
Pealegi osades kultuurides on musta kassi ületee minek hoopis õnnega seostatav.

Ka see käibefraas "koera keelel on üheksa rohtu, kassi keelel üheksa ohtu" on tegelikult sellest, et kui kassi siiski kiusata või tema suhtes lugupidamatult käituda, siis ta võib jah, hammustada nii, et haav läheb mädanema. See on tema moodus end kaitsta. Niiet pole vaja kassikatseid teha ja MITTEKUNAGI ärge kassiga vägivallatsege.
Noh, tegelikult ühegi loomaga muidugi.
Kui aga see väike kiskja siiski oma hambad on käiku ikkagi lasknud, siis vabandage ja püüdke loomaga ära leppida. Siis ka ei lähe haav hulluks kätte ära. Ehk siis "viha ei jää sisse".




Kuna lingina lisatud kirjutis pole lühike (94lk), siis mõned lõigud sealt veel:

Muidugi võime ju raamatutest leida näiteks seda, et marid on samuti kassi käitumise järgi ilma ennustanud või et komi uskumustes manifesteerub kass eeskätt maja kaitsjana ja kehastab naiselikku alget

Noh, kes veel arvas lapsena, et kõik kassid on tüdrukud ja koerad on poisid? Mina linnalapsena küll arvasin, kuigi maast madalast kõik suved kuskile maale mind ikka kupatati ja loomad olid pidevalt ümber.

Kui esimest maja jälle tehtud, kass aidand sial ehitada [---]. Kuer üteld: “Minu saun saba all.” Sellepärast kass magab nüid ahju peal, kuer magab hange ots (Koeru khk).

Uude elamisse kõigepealt kassi laskmine on ka suht paljude rahvaste kombestikus sageli tänaseni. Siis tulevat ka õnn kassi järgi majja.
See komme on tulnud vene aladelt kui idapoolsetelt soome-ugrilaste juurest.
Seal on üksjagu seoseid ka majahaldjate kujutlustega.

Kasside toast sisse-väljalaskmistel ka rida endeid ja seega ka oletatakse päris julgelt, et kass oli eesti rahva tubases olemises siiski vägagi tavapärane nähtus.

Kass kuzõs peränulka – saa pahandust ( Setumaa).
Et asjal tuli miisudel siiski väljas käia, muidu loomulikult pahapaha ja sellel kõigel sada ennet takkajärgi.

Kassi löömine jalaga oli kategooriliselt keelatud. Piitsaga samuti mitte (seosed hobuseõnne ja muuga).
Kui kassi jalaga lööd, siis jäed lompakaks ( SuureJaani).
/Sama, muide, kehtis ka koerte kohta./

Ja kassi sabatirimine oli ka out (ehk keelatud). Samuti vastukarva silitamised. Ka nendega võis kaasneda kõiksugu hilisemaid ja väga veidraid inimhädasid.

Uue kassipoja toomisel oli aga meie esivanematel terve instruktaaž olemas. Et mis päeval ja kuidas tillukest toita ja mida teha jne jne.
Hea hiirepüüdja oli siiski kindel tuleviku investeering. Nalja siin ei tehtud.



ENDELOOMADENA olid muide meie esivanematele nii kass kui koer täiesti võrdsetel alustel. Ikka ennustati nende käitumist jälgides kas ilma (näiteks kui söövad rohtu), tuule suunda (kust poolt kass kraabib), sadu või külma tulekut.

Või sai ennustada, kust poolt ja milline külaline tulemas on:
[---] häbematta külainime tuleb, kass peseb persset (Risti khk).



Suhtumisest loomadesse aga tehti selliseid ennustusi:
Kes lapsest päräst kassi armastab, sest saab rikas; kes vihkab, sest vaene inimene (Saarde khk).
Kui tütrik kassi vastu kuri olla, siis ei saa ta mitte mehele (Saarde khk).

Kasside seostamine vanatüdrukutega on aga juba tunduvalt hilisem "vaimusünnitis".

Kasside halva kohtlemise (või ka surmamise) pealt aga ennustati riburada igasugu hädasid alates hobuseõnne kaotamisest kuni püssi rikkumiseni (kui taheti kassi lasta), ihuhädade tekkimisest rääkimata.
“Käed värisevad, nagu kassitapjal” (Haljala khk).

Aja edenedes ja kasside levikuga muidugi oli ka selge, et needki loomad poegisid ja kõiki poegi alles ei saanud jätta. Seal siis ka rida reegleid, et kes ja kuidas jne.

Palju on seoseid hobuste (kui üliväärtuslike taluloomade) ja kasside vahel.
Kui kass majas rammus, on hobune rammus (Simuna khk).
Kuigi kass andvat head mõju ka teistele koduloomadele.

Tähelepanuväärsed on teated, mille kohaselt kassi hea kohtlemine tuleb
arvesse mitte ainult siinilmas, vaid ka teises ilmas.
Kassi hoidval inimesel oli lootust ka kaua elada.
See peab ikka vanaks elama, keda kass armastab [---] (Kullamaa).

Viimane osa antud uurimuses räägib kassimaagiast.
Seal on ka päris räigeid näiteid, kuid need jätan vahele. Samas näiteks:
Musta kassiga aga võib ka rikkuda tüdrukute mehelemineku väljavaated (Rapla khk)
Maia Madara: meie talurahvas ei olnud veel 17. sajandiks omaks võtnud õpetatud
demonoloogia seisukohti nõidusest kui jõust, mis tulenes lepingust kuradiga
(Madar 1987: 139). Ilmselt võiks siia lisada, et omaks polnud võetud ka
õpetust kassist kui kuratlikust olevusest ja maagide töövahendist.

Väga palju sarnaseid kassiuskumusi on meil aga nii lätlaste kui sakslastega (Dieter Harmeningi uus leksikon. 2005).
Võrreldes Eesti (ja ilmselt ka Lätiga) on igasugune must maagia kasside
arvel – nähtamatuks tegemine, armumaagia, rikkus, kassiliha, -rasv, -veri
jne ravimitena – sakslastel rahvauskumustes ilmselt tunduvalt tugevamalt
esindatud.

Kassikarvade ja küüntega raviti aga ka meite mail siiski nii ennast kui laudaloomi.
Nojah.
On mul endalgi meeles, kui vanaema saatis mind veel suht väikese trillana hoovi musta kassi seljast karvu korjama, et need pidavat tingimata tema soolatüügaste vastu aitama. Taevas hoia. Eks ma muidugi läksin siis üksjagu kõheldes ja lontavänta. Ei, ei saanud ma ühegi musta hoovikassi lähedalegi mitte. Ahjaa - kas ma mainisin, et me elasime kesklinnas? Uimaivõi.

Mõistlik oleks summa summarum nentida, et tegu on loomaga, keda inimene peaks kohtlema nii hästi kui võimalik. Niimoodi võiks ta saavutada edu ja kordaminekut õige mitmel alal ning vältida paljusid ebameeldivusi, ja sugugi mitte ainult maapealses elus, sest kassi abistavat käppa arvati ulatuvat ka teispoolsusse.
Kes kassi armastab, sii ei saa konnegil hukka (Nõo khk).



Kultuuriti võib eripäraseid kassilugusid aga muidugi vestma jäädagi ehk... : )

[pila]

Kas siia lindudega seotud asju ka võiks panna või teha uus teema?

[Naut]

Ikka võib, ei näe probleemi.

[pila]

Lugu siis selline. Kuna mulle meeldib lindude lendamist vaadata, eriti nende oma, mis jääb enamvähem inimese kõrgusele nagu varesed, hakid, vindid, varblased, tihased jne, siis hea meelega saadan oma tajuga nende lendamise protsessi ja liuglemist ehk siis jagame kiirust omavahel. Mina kõnnin ja nemad lendavad samal ajal. Ja siis üks kord juhtus nii, et kui nägin ühte inimest esimest korda, siis tajusin teda linnuna. Ta tõmbas mu tähelepanu tugevasti. Hiljem selgus, et ta tegeleb purilennukiga lendamisega.

[Naut]

Oi, kui poeetiline.
Vist mingitest sellistest raugelt süvenenud vaatlustest tekib jah hoopis uudne ja omanäoline tunnetus teatud liikide suhtes. Või ei teagi, mis meie hinges mingite olenditega justkui ühel või teisel põhjusel rohkem resoneerub...
Ilus muidugi. : )

Ise kusjuures avastasin üksvahe end lummatuna sellistest lindudest nagu.. khm... kanad. : ) Jajah, naera puruks. Ilmneb, et kui nendega suhelda, ilmutavad nad siiski vägagi märkimisväärset nutikust, nad alluvad isegi nö. pehmele dressuurile, neil on küllaltki rafineeritud sisemine karjaheierarhia, igal indiviidil on eristatav oma karakteersus (mis avaldub ka tõugude lõikes) ning nad lisaks üldse üpriski varmad ka inimestega justkui nö. juttu ajama. No reaalselt siis ikka.
Linnalapsed aga satuvad neist kahel jalal "püsti" kõndivatest tiibelukatest aga eranditult alati vaimustusse.
Nendest meie viimastest (väidetavalt) sauruste järeltulijatest sisi.

Chickenosauruste projekt.
https://www.youtube.com/watch?v=_XdVng7UDqk

[Naut]

Sa pole vist tõesti see, kelleks sind pidasin...vanaks vaenulikuks foorumlaseks. Sorry eelneva vaenulikkuse eest!

Pole hullu, Minaelan, juhtub. Hea, et see nüüd klaarus jne. Piis änd lavv. : )

Loomasõbrad kusjuures tunnevad ikka üksteist ära, kas pole?
Kusjuures olen tähele pannud, et selle nähtuse sees tekib veel omamoodi "sektantlus".
Noh, et kassisõpradel on lisaks spetsiifiliselt näiteks "siiamite klubi" või koertefännidel "šotlaste fännklubid" jne. Huvitav nähtus.
Aga põhiline: täiesti erinevaid inimesi hingetasandil väga liitev.

Niiet siit saame meie väiksete sõprade järgmise missiooni siin planeedil Maa?
Inimesi liita ja lepitada. : )

[Naut]

Hehee, Minaelan. : )

--
Läksin kusjuures sobrasin natuke ka seal "juhtmete teemas". Nagu oli meeles, et seal olid samuti selle "juhtmekuti" kanalduses meie koduloomad kuidagi äärepidi ära mainitud.
Lõik sealt:

Kas sarnase vooluse (*ehk nn. lekke) tekitab ka loomade agressioon?
- Loomadest pole me huvitatud. Nende tihedus meile ei sobi. Lisaks neil on oma haldajad, kes nende eest vastutavad.

Miks loomad üldse (*siin planeedil) on?
- Meie jaoks on nad tähtsusetud. Koduloomad on teil kindla ülesandega. See on nende valitsejate (igal liigil on oma valitseja*) mingi soosingu žest inimkonna suhtes.

Mis mõttes?
- Loomadele on antud võime tasakaalustada teie erinevaid vibratsioone.

Küsimus: siis on ju teie huvides see inimestele soodne ja teile ebasoodne loomadest tulenev abisüsteem likvideerida?
- Me ei soovi konflikti selle süsteemi haldajatega. Neil on lisaks jõud, mis erineb meie võimalustest, seega on targem säilitada rahumeelsed suhted.

--
Vot selline lugu siis nö. sealtpoolt vaates.

[pila]

Oi, kui poeetiline.
Vist mingitest sellistest raugelt süvenenud vaatlustest tekib jah hoopis uudne ja omanäoline tunnetus teatud liikide suhtes. Või ei teagi, mis meie hinges mingite olenditega justkui ühel või teisel põhjusel rohkem resoneerub...
Ilus muidugi. : )

Ise kusjuures avastasin üksvahe end lummatuna sellistest lindudest nagu.. khm... kanad. : ) Jajah, naera puruks. Ilmneb, et kui nendega suhelda, ilmutavad nad siiski vägagi märkimisväärset nutikust, nad alluvad isegi nö. pehmele dressuurile, neil on küllaltki rafineeritud sisemine karjaheierarhia, igal indiviidil on eristatav oma karakteersus (mis avaldub ka tõugude lõikes) ning nad lisaks üldse üpriski varmad ka inimestega justkui nö. juttu ajama. No reaalselt siis ikka.
Linnalapsed aga satuvad neist kahel jalal "püsti" kõndivatest tiibelukatest aga eranditult alati vaimustusse.
Nendest meie viimastest (väidetavalt) sauruste järeltulijatest sisi.

Chickenosauruste projekt.
https://www.youtube.com/watch?v=_XdVng7UDqk

Haaaa, on jah poeetiline. Tabasid märki . Selle toreda väljendi jagada lindudega kiirust leidsin Indrek Hirvelt ja taipasin, et assamait - täpselt sedasi ma tajun seda seisundit, kui neid jälgin.

Kanadega mul kokkupuuteid pole olnud, aga kuke kiremine on mul telefoni helinaks !

[Eithea]

Oi, kui poeetiline.
Vist mingitest sellistest raugelt süvenenud vaatlustest tekib jah hoopis uudne ja omanäoline tunnetus teatud liikide suhtes. Või ei teagi, mis meie hinges mingite olenditega justkui ühel või teisel põhjusel rohkem resoneerub...
Ilus muidugi. : )

Ise kusjuures avastasin üksvahe end lummatuna sellistest lindudest nagu.. khm... kanad. : ) Jajah, naera puruks. Ilmneb, et kui nendega suhelda, ilmutavad nad siiski vägagi märkimisväärset nutikust, nad alluvad isegi nö. pehmele dressuurile, neil on küllaltki rafineeritud sisemine karjaheierarhia, igal indiviidil on eristatav oma karakteersus (mis avaldub ka tõugude lõikes) ning nad lisaks üldse üpriski varmad ka inimestega justkui nö. juttu ajama. No reaalselt siis ikka.
Linnalapsed aga satuvad neist kahel jalal "püsti" kõndivatest tiibelukatest aga eranditult alati vaimustusse.
Nendest meie viimastest (väidetavalt) sauruste järeltulijatest sisi.

Chickenosauruste projekt.
https://www.youtube.com/watch?v=_XdVng7UDqk

Nõiakatel podises õuel valmimas kanatoit.

[Naut]

Lindudest tahaks ka jah, eraldi rääkida.
Alates fööniksist kuni kotka ja öökullini. : )

[lahendused]

Kasside olemus hingeloomana-oskusena (teema-algatuses: "liigivaimuna") seisneb nende võimekuses kohaneda erinevates oludes.

Näiteid skaalal metsikust kodustatuni:

1) Täiesti metsik kass (10 meetri kaugusel inimesest põgeneb ära): ta pole küll kohanenud inimesega, kuid on kohanenud erinevatest inimeste prügi-hunnikutest toidu hankimisega.
2) Pooleldi metsik kass (1 meetri kaugusel inimesest põgeneb ära): ta käib ennast inimesele "näitamas" (kohanemine sellega, et inimene annab "nunnule kiisule" sööki) ... kuid sööki nurudes "susiseb" ta inimese peale (ta pole veel täielikult kohanenud sellega, et söök tuleb inimeselt) ... pai ei luba ta mingil juhul teha (pika harjaga õrnalt selga paitades jookseb kabuhirmus minema).
3) Üsna kodustatud kass (kaitsvas võsas olles sööb peost, ning lubab pai teha) ... ta on kohanenud sellega, et inimeselt tuleb söök ja pai-mõnu.
4) Kodustatud kass (lubab ennast tirida-väntsutada) ta on täielikult kohanenud sellega, et inimene annab talle söögi.

-------------

Inimene "koosneb" erinevate loomade oskustest, erinevate taimede ühendustest-vägedest ja erinevate mineraalide tahetest-energiatest (kõiki neid on eelnevates kehastustes tervikolemuse-vaimu poolt miljoneid kordi proovitud-õpitud) ... inimesele omased mustrid-teadvustamine-intelligents seisneb erinevate loomade-taimede-mineraalide kokku paneku fookuses (kohanemist vajavas olukorras on "kass" aktiivne; ühiskonnale meeldimist nõudvas olukorras on "koer" aktiivne; ebakindlates oludes laveerides on "madu" aktiivne; terade sõkaldest eristamise juures on "rott" aktiivne; teiste eest hoolitsemisel on "jänes" aktiivne; enda peegelduste-tagaside tajumisel on "nahkhiir" aktiivne, jne, jne ... inimeste piiratus tuleneb sellest, et neil pole kõiki hingeloomi eelnevates kehastustes läbitud; või ei osata erinevaid hingeloomi vajalikes olukordades aktiivseks muuta) .

Inimese kohanemise võime tuleneb hingeloom/liigivaim "kassi" omadustest ... need, kellel "kass" on eelmistes kehastustes kehvasti omandatud on jäigad-kohanemisvõimetud - need, kellel on eelmistes kehastustes "kass" täiuslikult omandatud, on paindlikud-kohanemisvõimelised.

Kass koduloomana on nagu "spikker & järele-aitamise-tund", kus kassi kohanemisvõime pealt lapitakse-täiustatakse enda kohanemise võimekust.

[Tinar]

Kasside olemus hingeloomana-oskusena (teema-algatuses: "liigivaimuna") seisneb nende võimekuses kohaneda erinevates oludes.

Näiteid skaalal metsikust kodustatuni:

1) Täiesti metsik kass (10 meetri kaugusel inimesest põgeneb ära): ta pole küll kohanenud inimesega, kuid on kohanenud erinevatest inimeste prügi-hunnikutest toidu hankimisega.
2) Pooleldi metsik kass (1 meetri kaugusel inimesest põgeneb ära): ta käib ennast inimesele "näitamas" (kohanemine sellega, et inimene annab "nunnule kiisule" sööki) ... kuid sööki nurudes "susiseb" ta inimese peale (ta pole veel täielikult kohanenud sellega, et söök tuleb inimeselt) ... pai ei luba ta mingil juhul teha (pika harjaga õrnalt selga paitades jookseb kabuhirmus minema).
3) Üsna kodustatud kass (kaitsvas võsas olles sööb peost, ning lubab pai teha) ... ta on kohanenud sellega, et inimeselt tuleb söök ja pai-mõnu.
4) Kodustatud kass (lubab ennast tirida-väntsutada) ta on täielikult kohanenud sellega, et inimene annab talle söögi.

-------------

Inimene "koosneb" erinevate loomade oskustest, erinevate taimede ühendustest-vägedest ja erinevate mineraalide tahetest-energiatest (kõiki neid on eelnevates kehastustes tervikolemuse-vaimu poolt miljoneid kordi proovitud-õpitud) ... inimesele omased mustrid-teadvustamine-intelligents seisneb erinevate loomade-taimede-mineraalide kokku paneku fookuses (kohanemist vajavas olukorras on "kass" aktiivne; ühiskonnale meeldimist nõudvas olukorras on "koer" aktiivne; ebakindlates oludes laveerides on "madu" aktiivne; terade sõkaldest eristamise juures on "rott" aktiivne; teiste eest hoolitsemisel on "jänes" aktiivne; enda peegelduste-tagaside tajumisel on "nahkhiir" aktiivne, jne, jne ... inimeste piiratus tuleneb sellest, et neil pole kõiki hingeloomi eelnevates kehastustes läbitud; või ei osata erinevaid hingeloomi vajalikes olukordades aktiivseks muuta) .

Inimese kohanemise võime tuleneb hingeloom/liigivaim "kassi" omadustest ... need, kellel "kass" on eelmistes kehastustes kehvasti omandatud on jäigad-kohanemisvõimetud - need, kellel on eelmistes kehastustes "kass" täiuslikult omandatud, on paindlikud-kohanemisvõimelised.

Kass koduloomana on nagu "spikker & järele-aitamise-tund", kus kassi kohanemisvõime pealt lapitakse-täiustatakse enda kohanemise võimekust.

Need eelmistel ajastutel läbi tehtud arenguetapid olevat nähtavad ka inimese auras. Igal inimesel olevat mingi kindla looma tunnused. Selle looma milles lõppes areng loomariigis. Reeglina peaks areng lõppema loomariigis kõige arenenumate ehk imetajate klassis. Inimhingedel kes lõpetasid loomariigi arenguetapi näiteks mingi kabjalisena, olevat nähtavad saba, sarved ja kabjad. Kuna kabjalised on tuntud oma pideva pukslemise ja karjasisese võimuvõitluse poolest siis on ka need inimesed pidevalt võimu taotlemas ehk karjajuhi staatust. Vastavalt sellele kuidas inimesest saab Inimene, haihtuvad ka loomariigist päritud tunnused ja tungid ning instinktid. Kes ennast ei arenda, võib leida end allakäigutrepilt. Mingil momendil saab inimeseks olemise aeg otsa ja inimhing peab valima kuhu edasi. Inimeste maailma ta enam ei kõlba ja üle jääb allilm. Allilma elanike seas on kõige rohkem just sama ja sarvede ning kapjade või sõrgadega olendeid. Siit ka traditsiooniline kuradi kujund. Ja siit ka nende alatine tung võimule üle teiste.

[Mannu]

Tinarile täienduseks veel, et ka inimesel kui ühteotsapidi ikkagi loomal (kõige arvukam primaat) on oma liigivaim. ja minu meelest on see liigivaim kirjeldatud ühes Castaneda raamatus kui Inimese kuju. Carlos kohtas teda kui tohutult heatahtlikku ja ilusat suurt? inimfiguuri. Kas ta oli ikka suur nagu hiiglased muiste, seda ma päris kindlalt ei mäletagi. Aga ülim heatahtlikkus kiirgus temast küll. Parralleelid hea Jumalaga, eks? ja juhtmekutid manipuleerivad inimese liigivaimuga, minu tagasihoidlikku arvamust mööda.

Mina ise olen rohkem taimede-inimene kui loomade oma. Taimedel on mu meelest samasugune liigivaim, mille-kellega saab suhelda: http://www.para-web.org/showthread.php?t...#pid216777. Terve see "intelligense oa" teema on algusest lõpuni häid postitusi täis.

Üks kogemusepojake ka, toonekurgedega. Elasin siis linnas. Jalutan ringi sügisel äärelinnas, kuulen kured kruugutavad. Üleval taevas on väga suur ja korrapärane kurgede kolmnurk. Aeglasel ja majesteetlikult liikus. Minul tekkis hetkeks tõelise force majeure'i tunne, tunne, et teadvus liikus aeglaselt ja mejesteetlikult koos kurgedega, ja see reaalne muu maailm minu ümber seisis paigal. Nüüd, maal elades näen rändlindusid palju rohkem, kuid niimoodi teadvust nihutanud ei ole nemad enam mul mitte.

19sajandate algupoole-kespaiku oli lastemäng "kurgede segamine". Loeti salme-sõnu, ja sellega läks kurgede lennurivi sassi. Tolleaja lastemängud on veelvanema aja toimiv olnud maagia. Millest minu kallutatud aju teeb järelduse, et vanasti olid inimesed rohkem seotud lomade-lindude-taimede jne liigivaimudega. Eriti pidid seda olema kütid-korilased. Taimekasvatajad-karjapidajad kasutasid juba "vägivaldsemaid" meetodeid kui liigivaimudega suhtlemine. Siis tekkis sekkuv maagia, mis oma räigelt sekkuvas vormis on must maagia.


Parandan end paar päeva hiljem: ei olnud toonekured, sookured ikka. Toonekured on tummad, ainult nokka klõbistavad. Kruugutab sookureparv.

[Minaelan]

Raamatus https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?158728
on huvitav peatükk väidetavatest loomade kasulikkusest inimkonnale.

Alates lk. 35-st. Kuna mind huvitavad vaid kassid, siis lk.39:

"Kassid on valgustunud ja iseseisvad olendid. Nad on üks neist liikidest, kes tulid Maale nii arenenuna, et neil polnud inimestelt enam midagi juurde õppida, seega ei vajanud nad tegelikult meid. Kassid saabusid Orionilt, õigemini ühelt sealselt suurelt vaimselt planeedilt, ning nende energia oli väga puhas. Isegi kaasajal on nad ülimalt sõltumatud. Algaegadel olid kõik kassid musta värvi ja väga "egiptusepärase" välimusega. Must värv on sügavale peidetud saladuste ja pühade kunstide värv. Selle vibratsioon on ülimalt naiselik.
Kasse läks igasse kodusse, et aidata seal alal hoida puhast energiat. Hiljem oli nende ülesandeks püüd majapidamise energianivood tõsta. Kuldajastul olid kaslased taimetoitlased, nagu kõik kõrge võnkesagedusega olendis, ja nad lasksid inimestel end toita. Küüsi ei vajanud nad saagi püüdmiseks ega tapmiseks, kuid nad armastasid puude otsas ronida. Puud meeldisid neile väga.
Templites töötas inimesi, kes olidki pühendunud ainuüksi kasside eest hoolitsemisele, nii väga austati neid. Kuna kasside psüühilised võimed olid aukartustäratavad, kasutati nende abi templites. Nii osalesid nad rituaalides ja tseremooniates ning lisasid vajaduse korral ka oma energiat.
Tervendajad kasutasid alati kasse oma väe suurendamiseks. Kui tervendamiseks vajalik kristalli seade veidi rivist väljas oli, sai kass seda korrastada, kindlustades kristallide veatu tervendava toime. Kassid viibisid alati ka surijate juures. Tollal vajas vaim sageli juhatust, nii rändas kass kehast välja surnuga kaasa ja jälgis, et too ära ei eksiks.
Ka maagidel olid kassid. Sadu aastaid hiljem, kui puhtaks jäänud esmakordselt tajusid, et Atlantises lähevad asjad valesti, saatsid nad Orionile palve saata rohkem kasse, kes aitaksid Maal valgust hoida. Mõistagi ei olnud puhtas Atlantises tumedaid üksusi ega mõttevorme, kuid hiljem, allakäigu aegadel, valvasid kassid puhaste perekondi ja kaitsesid neid tumedate üksuste eest. Nad teevad seda siiani, püüdes kaitsta nii oma omanikke kui ka kogu planeeti."


Veel on selles raamatus kirjutatud järgnevate loomade otstarbest - koerad, veised, hobused, hirved, kanad, kitsed, lambad, mesilased, küülikud, sead, linnud, kalad, oravad, rotid ja hiired, delfiinid jne.

[Naut]

Raamatusoovitusi loomadest võib jah, panna siiagi.

Müstiliste metsloomade teemas leidsin Mannu soovituse: "Huntide tarkus". Autor Elli H. Radinger. /Igas raamatukogus seda polegi. Aga no oleb järjekorras./

Tõelised loomasõbrad on ilmselt kuulanud ja lugenud ka Aleksei Turovski uurimusi ja heietusi. Raamatuid on tal mitmeid ja setmeid ja raadiosaated täiesti seeriatena järelkuulatavad, tv-s ka olid tema loomaaialood vist kuskil Tallinna tv (?) lastesaadete osakonna all.
Mati Kaal (eesti zooloog ja loomaökoloog) on teine selline loomade-lindude ja muude elukate teadmamees, keda kuulata väga meeldis. Viimasel ajal on temalt lihtsalt kuidagi vähem kosta.
Suurmeister Rein Marani loodusfilmid on minu meelest meie täieline kodumaise filmi paremik.
Filosoofiline Fred Jüssi on oma arutlustes aga nii imeline, et tema esimene nö. ametlik auhind: Eesti Eluteaduse Hoidja - on nagu sõnasõnalt tema enda kogu eluolemust avav.

Nata poeesiat siiagi vahele:

---

2017 ilmus aga ka eesti keeles Konrad Lorenzi (kes oli loomade käitumist uuriva teaduse etoloogia rajajaid, Nobeli preemia laureaat) "Niinimetatud kurjus" (1963).
https://www.rahvaraamat.ee/p/niinimetatu...9985588444

Selles raamatus on natuke nagu ka vastust Tinarile ehk.
See raamat avab väga selgelt loomade käitumismustreid, kus sellist inimeste mõistes liigisisest togimist-kemplemist või kõride läbinärismist nö. lõbu või "nalja pärast" siiski EI TOIMU.
Pealegi rohusööjad ehk kitsed (kelle Tinar siin välja tõi) EI KUULU kõige agressiivsemate liikide hulka.
On palju ja kõvasti agressiivsemaid tegelasi. Koguni osad koolibrid, teatud kalad, rääkimata tšintšilja oravatest + lõvid, hundid.
Üks grupp imetajaid osutus aga eriti verejanuliseks - nendeks on primaadid. Primaadid tapavad liigikaaslase kaheksa korda suurema tõenäosusega kui ükskõik mis teine liik.
Väike info hoopis siit: https://lemmik.postimees.ee/4248639/kas-...e-tavaline

/Oftpc - ka kuradi või saatana kujund ei tulene sellest. Selle mütoloogia alged on Sumeris. Kuid see on eraldi ja pikem jutt, kuidas miski seal millegagi seotud ja miks. Pealegi... pole veel selge, kes seal kristluse sümboolikas nimelt paiam või pähhim on. Kas nn. tiibade või sarvedega. : ) /

Lisaks ei toimu karjasisene "mõõdu võtmine" ikkagi vaid selle tõttu, et "pole essugi teha" või "laiaks niisama". Isaste isendite liigisisene konkurents on ikka selleks, et karja sees selgitada kõige tugevam ehk see, kelle geenid on väärt edasi kanduma ja LIIKI TERVIKUNA PAREMINI SÄILITAMA.
Laias laastus siin on vähe erandeid, et miks ikkagi kuskil karja või liigi siseselt puseldakse või trügitakse või näritakse (ja sedagi vaid isastel ja teatud hooaegadel). No emasloomadel ka poegade kaitseks, kuid jah, see on juba KAITSEkäitumus. (Kuigi jah, liigisiseselt paljudki elukad ründavad ka oma klanni sees nö. teise geeni järglasi. Näiteks isalõvid on ses suhtes parajad teiste isaste poolt viljastatud lõvibeebide roimarid. Kuid sealgi pole lihtsalt meie mõistes kuritahtlikkus mängus. Ikka ja jälle seesama OMA hoidmine ja jätkamisinstinkt.

Lisaks, Tinar, on sul justkui väike sisuline eksitus nende kapjade-sarvede ja sabade osas?
Esiteks sabad. Need on siiski enamikel elukatel olgu imetajad, kiskajd, linnud, kalad, putukad (no mingid vees elavad molluskilised ja muud sarnased vaid välja jättes).
Kabjad - see pole aga sama, mis sõrad.
Kes on kapjadega (enamik hobuselaadseid, taapirid jne), neil siiski nagu ei ole sarvi. Ninasarvikul, küll jah, on. Ka tema on kabjaline.
Igasugused sõralised (veislased ehk lehmad, kitsed, hirved, kaelkirjakud, põdrad jne) omavad aga enamuses ka jah, sarvi (või sarvekesi või lihtsalt muksusid), kuid eranditult agressiivseid liigivõitlusi (ehk kuni surmani) nad valdavalt ei pea.
Seal jah... on muidugi nii ja naa. Kui 2 Ameerika piisonit (kes on ka sõralised) hirmsa hoo pealt laubad kokku põrgatavad, siis sisuliselt on vaatepilt nagu võitleksid kaks tonnast ja väga kiiret tanki (Nad küll kasutavad puksimisetes põhiliselt oma laupa minu teada). Jah, igasuguste võitluste vigastused võivad hiljem letaalseid tagajärgi ka anda, kuid nö. lõpuni tampimine - see pole reegel. Reegel on oma liik säilitada ja hooajalises konkurenstis selgitada, kellele on suurem õigus paljunemiseks ehk parimate geenikandjate prevaleerimine. Miks? Seda juba seletasin.

Pealegi no puksivad siis puksivad. Need sõralised sisi. Aga olete te näinud kuidas selle eest mõned neist turnivad?
Sa jämejumal, MILLINE julgus, tahe ja balansseerimisoskus selleks siiski olema peab! Mina, kui paadunud kõrgusekartja iga kord peaaegu minestan näiteks säänsete kaadrite peale:


Konrad Lorenzi tähtteoses "Niinimetatud kurjus: Agressiooni looduslugu" vaadeldakse ennekõike kaaslastega kaklemisest või koguni lihtsalt teise eemaleajamisest. Lorenz uurib, kuidas tõrjuv käitumine on kujunenud, millised on selle vormid, millal läheb see liiale, kuidas seda pärsitakse ning kas ja kuivõrd on sel seoseid inimese agressiivse käitumisega.
https://kultuur.err.ee/653149/eesti-keel...tud-kurjus

Oma esimese suure töö "Der Kumpan in der Umwelt des Vogels" pühendas austria päritoluga Lorenz aga Eestist pärit bioloogile Jakob von Uexküllile.

Kõige verejanulisemaks liigiks aga on ja jääb siiski liik nimega inimene...

[Naut]

Mainimata on jäänud selline imeline teadlane nagu Jaan Panksepp.
Eesti päritolu ameerika psühholoog, psühhobioloog ja neuroteadlane.
Ta võttis kasutusele termini "affective neuroscience" (afektiivne neuroteadus) emotsioonide neuraalseid mehhanisme uuriva valdkonna kohta. Panksepp on avaldanud üle 300 teadusliku artikli, mis uurivad motiveeritud käitumise füsioloogilisi korrelaate.
/Panksepa nime mainisin ka emotsioonide teemas kord./

Tema teooriaid ja tõestusi on muide paljud teadlased-filosoofid oma uurimustes (ikka ja alati märkimisväärse osana) sisse toonud. Kaasa arvatud selline kaasaegne filosoof nagu Jordan Peterson, kes on hetkel 1 mu lemmikuid ja kes ütles, et Jaan Panksepp on üks absoluutselt "must read" teadlastest.
https://en.wikipedia.org/wiki/Jordan_Peterson
/Mainisin J.Petersoni nime ka siin vist... eesti keele teemas korra./

Kuid seoses meie enda suurepärase Jaan Panksepaga:
Panksepp on autoriks ka õpikule "Affective Neuroscience: The foundations of Human and Animal Emotions” (Oxford, 1998), mis on sillutanud teed uuele uurimissuunale, eesmärgiga uurida imetajate aju afektiivseid struktuure.

Laiema tuntuse tõi talle aga selline imelise nähtuse avastus nagu loomade (näiteks rottide) võime naerda.
Siin 1 tema Tedx samateemalistest esinemistest (17 mintsa 39 sekundit):
https://www.youtube.com/watch?v=65e2qScV_K8

Siin ka J.P. multika vormis sellest, miks loomad mängivad ja miks see vajalik on (kestus 3:24). Ning mida inimesed sellest õppida võiksid:

[Naut]

Inimene "koosneb" erinevate loomade oskustest, erinevate taimede ühendustest-vägedest ja erinevate mineraalide tahetest-energiatest (kõiki neid on eelnevates kehastustes tervikolemuse-vaimu poolt miljoneid kordi proovitud-õpitud) ... inimesele omased mustrid-teadvustamine-intelligents seisneb erinevate loomade-taimede-mineraalide kokku paneku fookuses.

See on sul vägagi lahe teooria. Ja ka nii... transtsendentaalne, nii transtsendentaalne.
Isegi romantiline. : )
Kuigi haakub imekenasti ka minu hiljutiste nn. järelpärimistega oma Teejuhilt.
Tõepoolest, miljardeid aastaid tagasi olime me vaid tähetolm mingite mineraalide vormis (muide, need elemendid on meie organismis siiani. Ha!).

Kusjuures huvitav, kas hing tunneb ka selle nn. Oma Algmineraali ära?
Rääkimata taimedest.
Või on seal ka mingi heierarhia? Noet olid kõigepealt mingi libleke või maltsake ja siis triljoneid aastaid hiljem said baobabiks või muuks suurepäraseks...?

Mannu viited olid ka nii toredad (mmmm! Ja teema mullegi lähedane, eks), et paneks ehk taimede liigivaimude arutluse ka pealekirja sisse? Või hoiab ikka eraldi? Läheb ilmselt paljuks...
/Ja mind ikka kogu aeg mingil põhjusel häirib, et peale esimest parandust on "liigivaim" väikese tähega. Ei tea miks häirib...
*Aga juba korrigeeriti ära. Olge te tänatud seal foorumitaevas! : )

Lahendused: ... inimeste piiratus tuleneb sellest, et neil pole kõiki hingeloomi eelnevates kehastustes läbitud; või ei osata erinevaid hingeloomi vajalikes olukordades aktiivseks muuta.

.

Hm. Mul on näiteks kilpkonn raudselt läbimata. Ma muudkui harjutan kannatlikkust ja pikka meelt, et prooviks ka tasa-targu kasvõi vahest, kuid no kuram.. ikka ja jälle libastun oma kärsituse ja napaka impulsiivsuse otsa.
Või see ikka polegi mulle hingeomane? Ja koguni ei peagi ehk olema?
Ses suhtes ma... natuke pean mõtlema siiski...

Lahendused: Inimese kohanemise võime tuleneb hingeloom/liigivaim "kassi" omadustest ... need, kellel "kass" on eelmistes kehastustes kehvasti omandatud on jäigad-kohanemisvõimetud - need, kellel on eelmistes kehastustes "kass" täiuslikult omandatud, on paindlikud-kohanemisvõimelised.

Ja kellel on lausa hiljuti meeles, need kipuvad turtsuma ja küüsi näitama, kui keegi ilmselgelt vastukarva silitab või sabast tirib? : )

Lahendused: Kass koduloomana on nagu "spikker & järele-aitamise-tund", kus kassi kohanemisvõime pealt lapitakse-täiustatakse enda kohanemise võimekust.

See, et loomad meile omamoodi spikrid on, sellega olen jah, väga päri.
Lihtsalt kasvõi jälgides loomi meie kõrval saavad nende käitumismallidest tõesti nii mõnedki ellusuhtumised "elava näitena" palju klaarimaks kuidagi.
Mind on selles suhtes õpetanud nii kassid kui koerad kui linnud kui...
No ja siis veel see nende pidev kohalolu Hetkes, eks.
Lisaks teesklematu siirus nende täieline tõesus enda väljenduses. Nende misiganes emotsiooni või reaktsiooni puhul.
Lisaks haruldane võime meid häälestada mitte meie enda liigisisestele erisustele vaid meeldivatele ühisosadele.
Ehk siis... ütleme nii: meist paljude sees kükitavale nunnufaktorile. : )