Postita vastus 
 
Teema reiting:
  • 0 Häält - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Suhtlemine kasside-koerte-lindude jt Liigivaimuga
Autor Sõnum
Naut
katselendur

Postitusi: 602
Liitunud: Dec 2018
09-04-2019 01:04
Postitus: #101
RE: Suhtlemine kasside-koerte-lindude jt Liigivaimuga
Tahaks rääkida ka ühe väga pikalt haige olnud (sellise natuke juhututtavate) koera kummalist tervendamiselugu... aga... see pole vist kuigi diskreetne...
Noh, siin teiste inimeste koera haiguslugu ja sellega kaasnenud muid "näitusid" lahata.

Detaile ma ei hakkagi arutama aga seis oli selline... siiski nagu eriline natuke.
Koera peremehed nimelt juba rohkem kui 2,5 aastat mööda erinevaid loomaarste kapanud. Jah, seljataga kõikvõimalikud testid, analüüsid, skanneerimised, röntgenid ja mis kõike. Tehtud on loomale lausa erinevates kliinikutes veterinaarsed südameuuringud, kopsuuuringud, maouuringud, igasugu parasiitide, allergiate ja mille iganes vallas.
Koerale on nende aastate jooksul sisse manustatud kõikvõimalikke medikamente, antibiotse ja muud mudru küll süstide, vedelike või tabletode kujul aga vot ei anna haigus järgi kohe kuidagi. Isegi päevaks ei anna. Magab koer tsükliliselt ja siis nö. piinleb edasi oma vaevustes, mis tal tõesti ka und siiski segavad.
Arstid laiutavad käsi, koer on kurnatud ja pererahvas õnnetu. Samas... osaliselt juba ka leppinud...
Samas koer sööb, joob, ka mängib, jalutab, kehakaal ja muud näitajad ok, ainult... need va haigusnähud.
Ei hakka ehk kirjeldama, mis sümptomid koeral silmnähtavalt on, aga seda nad on ja täiesti 24/7 ning arusaadavalt.

Olks, asi on veel nö. protsessis ja haiguselool põnev käik, kuid jah, põhiline, mida tahtsin välja tuua on see,
et saab rääkida siiski ka oma loomadega nö. otse.
Mul ikka antud juhul see suursugune Koera Liigivaim seal ligi aga Tema juuresolekul räägivad meie väikesed sõbrad suht avameelselt näiteks sellestki, mis nende seedimisele hästi ei sobi (jap, võibki kohe küsida, et mis liha või lind või lisand või kuidas jne), või mis neile antud kodukorralduses on ok või millest nad unistavad või mis neid segab/ahistab/vaevab või mis neil sõna otseses mõttes ehk juhet kokku ajab. Või mis ikka kangesti sobib ja meeldib.

Samas oli seal ka väike seedimisproble loomal ja ma omaenda tarkusega soovitasin, et kui ikka koer käib ringi kut pussupart, siis pole halb väike dieet siiski loomale korraldada. Noet soolestik saaks puhastuda ja puhata.
Küsisin ka selle kohta üle aga kummalisel kombel öeldi, et pole vaja dieeti. Soovitati vaid üks suht tavatoiduaine välja jätta, mida peremehed koera toidu sisse viimasel ajal lisasid. Mille sai hõlpsalt muu asjaga asendada, kuid ilma pussunähtudeta sisi. : )

Konkreetsete haiguste kohta annabki paremaid vastuseid Liigivaim. Justkui. Jah, ka selle kohta, kuidas ravida. Jah, mida peaks tegema koer ja mida saab teha pererahvas ja mida see antud protsessi nn. raviassistent (nokesiganes toda nn. ravimisabi loomale siis toimetab) konkreetselt teha saaks. Oma TJ-lt võib ka spikerdada. Käte asendid või mis organi juures mis on ja mispidi jne.

Käteravil oli igaljuhul antud koera puhul suht kohetine ja ilmselge tulem. Vot polnud enam noid 2,5 aastat kestnud süptomeid, polnud ja seda suht korrapealt ja noh... kuskil 10-e minuti möödumisel juba.
Ja polnud neid lausa kogu see nn. protseduuri aeg seal ehk ligi 3,5 tundi, kui ma seal olin. Ja see siiski oli omamoodi väike ime. No vähemalt koeraomanike arvates. Nende arvates oli ülikummastav ja väike šokk, et nende väga tundliku närvikavaga koer üldse lasi end sedaviisi mul seal ennast mudida nagu ta lasi. Võõraid see koer endale ligi ja seda enam kõhu alla siiski ei lasknud kunagi. Isegi pererahvast ei lasknud. Healmeelel sisi ja ammugi mitte iga kord.
Aga noh, see selleks.
Ei hakka ilustama, need tüütud sümptomid tulid hiljem siiski tagasi (kui ma juba ära läksin) aga iga kord tagasi neile külla minnes oli koer siiski nagu nõiutud ja iga kord oli tulemus ka aina parem.
Hetkel peaks muidugi looma täieliku tervenemisega kogu tiim (ehk ka koera omanikud) tegelema, näitasin neile ka kõik mulle õpetatud võtted ja juhised ette, seega omasoodu kulgemisel loodan siiski antud juhul parimat. Igatahes on loom ise küll väga tundlik ja tubli ja haruldaselt abivalmis. Noh... et aidata näiteks mindki. Tema enda aitamisel.

Eriti tore oli aga teada saada ka seda, kui näiteks pererahva kodukommetega väga kursis ei olda ja mida siis koer nö. välja lobiseb. : ) No ja siis küsida hiljem perekonnalt üle ja saada suuri ahhetavaid silmi vastuseks.
Aga noh.. küsida tasub ikka küsimusi looma hüvanguks mitte niisama pulli pärast.
(selle postituse viimane muutmine: 09-04-2019 01:25 Naut.)

... parema kogemuse saamiseks palun lülita oma teadvuses blokeerija välja
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Naut
katselendur

Postitusi: 602
Liitunud: Dec 2018
10-04-2019 22:47
Postitus: #102
RE: Suhtlemine kasside-koerte-lindude jt Liigivaimuga
Veel 1 juhus.
Kass, juba 14. Ilus, kohevakarvaline linnakorteriloom. Silmad kut smaragdid, sõbralik, heatahtlik ja väga häälekas.
Nii häälekas, et käib suhtkoht nii pererahvale, külalistele, mittekülalistele, ühesõnaga kõigile pinda. Enamvähem nonstop. Käib järgi ja kräunub. Ja mitte haledalt vaid ikka üpriski kõvahäälselt ja pretensioonikalt.
Samas on loom tohutult heal ülalpidamisel, pererahvas väga armastab oma lemmikut ja vaadates looma menüüd (värske forellifilee, pehme kanarinnak, parimad kvaliteetkrõbinad jne), tahaks ise end lasta sinna perelemmikuks adopteerida. : )
Aastaid 4-5 tagasi samas oli loomal tõsine tagajalainfektsioon, mille tagajärjel kassil üks tagumine käpp ka amputeeriti.
Enne seda suri aga tema igapõline mängukaaslane ehk teine kass, kellega koos armastav ja väga loomasõbralik pererahvas nad varjupaigast võttis.

Püüdsin siis pihta saada, et miks kass ikka aina pinda käib ja kräunub.
/Oh, KUIDAS see kass oskas mulle silma vaadata. See ikka oli ka.. kohe midagi erilist, tuleb täheldada. /
Peremees veel tegi nalja, et küsi, kas ta ikka saab aru, et tal üks jalg puudu on. Noh, sest ega kassi elurütm ju väga peale oppi tõesti polnud muutunud. Tavarutiin ju jatkus ka peale kerget lonkavat kõnnakut meie miisumil. Vahest küll visati peres kassi arvelt nn. kolmjalanalju, kuid peremees ongi selline ülivaimukas tüüp ja nöökamisest ei pääse seal reeglina keegi.

Eks ma siis küsisin (ikka läbi Liigivaimu). Selle puuduva jala kohta. Ka justkui naljaviluks.
Vastuseks sain aga täiesti ahastava vastuse.
Et peale selle teise kassi surma oli loom siiski täiesti täiesti katki (seda kinnitas ka kassi pererahavas). Ta ikka elaski oma parima sõbra ja elukaaslase surma nii kolossaalselt üle, et stress nö. puges naha vahele ja... noh... teatud mõttes siis muutus justkui infektsiooniks. See kass tõesti tundis, et sõbra minekuga oleks tal justkui tükike tema enda küljest ära võetud.
Ja seda see "loovutatud" jalg ka tähendas siis.
See oli tõttöelda niivõrd liigutav lugu, et tundsin minagi klompi kurgus.
Noh... et selline ustav hing siis...

Lisaks sellele loom ütles, et muidugi saab ta aru, et tal jalga pole. Ja et miks tema arvelt nalja tehakse ses suhtes. Et ta on ju kass ja väärikas olend ometi. Ning jah, peale sõbra surma ja jala amputeerimist muutus ta elus siiski absoluutselt kõik ometi.
Seal jutus oli palju nüansse, ei hakka neid siin kõiki diskreetsusest välja tooma, kuid põhiline lause oli see: kass ei ole põrandaloom.
Jah, tal olid küll terves korteris siinseal ülimugavad, pehmed pesad pandud, kuid need kõik olid looma puuet arvestades ikka põrandal. Jah, tal oli võimalus ka madalasse tugitooli end kerra tõmmata või moodsalt madala diivani seljatoel kõndida, kuid see ei olevat talle piisav.
Kassil on vaja saada kasvõi aegajalt (ja seda siiski OMAenda valiku ja määrangu järgi) kuskile kõrgemale. Kasvõi kõrgema kummuti või laua peale. Kus siis istuda ja ideaalis ka õue vaadata.
Kuna kassid teevad kõrgemale kohtadele saamiseks hüppeid (tagajalgade abil) ja meie nurrmootoril seda võimalust polnud, siis ta tundiski end selles osas pidevalt sõna otseses mõttes mahasurutuna.
Pererahvas aga lihtsalt ei taibanud kassile mingit polsterdustega treppi ehitada, kus ka kolmejalgsed kassid võiksid turvaliselt kuskile kõrgemale end sokutada ja seal oma "ülalt-alla" vaikseid vaatlusi (nagu normaalsed kassid ikka) läbi viia.
Vot selline lugu.
Noh... ehk keegi ka pole kodus taibanud, miks nende korterimiisumid vahest rahutuks muutuvad. Et võimaldage neile mingeid kõrgemaid kohti oma kodus, muud midagi. Ja ka aknastväljavaatamisi. See viimane ikka puhas kassi telekas.
Seal oli muidugi veel probleeme aga jäägu need minu ja selle kassi ja pererahva vahele.
Põhiline sai välja toodud.
(selle postituse viimane muutmine: 10-04-2019 23:16 Naut.)

... parema kogemuse saamiseks palun lülita oma teadvuses blokeerija välja
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Naut
katselendur

Postitusi: 602
Liitunud: Dec 2018
11-04-2019 20:19
Postitus: #103
RE: Suhtlemine kasside-koerte-lindude jt Liigivaimuga
Üks väike jutuajamise fragmendike.
Ühe ilusa inimesega.

Jah, loomadega saan ma kuidagi jah, jutule nagu küll.
Inimeste raviga aga ei tegele.
No olen kuskil juba öelnud, et (mulle tundmatute) inimeste puhul tunnen, et pole nagu päris minu teema.
Või pole ma ehk ise lihtsalt piisavalt tugev. Või ülbe.
Noh... selles mõttes, et inimfaktor on inimfaktor, tuleb osata end kellegi nö. ette võetud inimese sügavalt isiklikest probleemidest ja ka haigustusest (mis tulenevad ikka nondest samadest siseprobleemidest valdavalt) siiski päris selgelt distantseerida.
Mina iga kord ei oska. Lähen asjasse nö. liiga sisse ja see pole hea ei mulle ega tollele teisele. Väga mitmes mõttes.
Seepärast ka sellega ei tegele.

Jah, teiste Teejuhtidelt saan küll ühtteist küsida. Pole probleem. No KUI ikka on mingi nö. väiksem keiss või värk. (Kuigi julgustan siiski igat ühte ja täitsa ISE sama tegema. Keeruline see siiski pole, KUI veidi harjutada kasvõi või lihtsalt ennast usaldada. Pealegi nii ikka on kala asemel õng ja asi kasvõi jätkusuutlikum jne.)
Vahest aga ka ainuüksi kellegi Teejuhiga kohtumine, Tema välimuse-olemuse kirjeldamine annab aga sellele vaadeldavale inimesele justkui uue hingamise.
Noh.. need personaalsed Teejuhid (või Kõrgemad Minad) on seal reeglina ikka täiesti imetabased siiski. Eranditult kõik.
Ja suht hästi annavad edasi ka kellegi "peremeeslooma" parimad hingeomadused. : )

Muidugi, paraku on nii, et meie koduloomade probleemid on seotud siiski ka meie kodu ja kõigi inimestega, kes sealsamas kuskil koduloomes misiganes moel osalevad. Seda alati ja täiesti eranditeta. Ja see viimane (ehk inimesed) on ka misiganes looma tervenemises paraku... üks komplitseeritumaid osasid.

Muidugi ma räägin minu poole pöördunud pererahvale nagu ka selles osas ikka ja ainult AUSALT ja AINULT seda, mis mulle endale on edasi öeldud või kuidas ma olen aru saanud. Muudes jutuajamistes võin lihtsalt jagada vaid omaenda loomadega saadud kogemusi (toitumisest käitumiseni), kuid siis tõmban sel juhul sellele infole selge joone vahele. Vahest koguni on minu kogemus üks aga Liigivaim ütleb hoopis midagi muud. Selge see, et sellisel juhul ka tunnistan oma möödapaneku üles, et näe, arvasin siin oma peaga siiski valesti.
Ja seda on juhtunud küll ja küll.
Õpin ju sellest kõigest lõppude lõpuks ka mina ja AUSUS on siin kogu protsessi alus.

Loomad kusjuures on samuti väga AUSAD oma väljendustes. Ikka üdini ehedad ja teesklematud.
Olete märganud?

Seega jah, püüan selles loomade nn. infondamises olla siiski võimalikult selge, täpne ja mitte vääratada sõnade või terminitega (et kuidas ja mismoodi - sellest rääkisin "Jutuajamistes oma Teejuhiga" - teemas).
Kuid ei, ma pole ilmeksimatu ja ma ei pelga seda taaskord välja öelda.
Seega... nii kahju, kui mul sellest endal ka pole... garantiisid ma siiski ei anna.
Sest vaadake, ma lihtsalt ei saa vastutada ei inimeste ega kahjuks ka (mulle tundmatu) looma eest, kes elavad kuskil täiesti oma elu ja kellel on oma kombed, kiiksud, probled ja elukorraldus jne jne.
Jah, oma elu ja minu enda juures elavad loomad on ka MINU VASTUTADA.
Kuid nii on siiski kõigil. Igaüks vastutabki täitsa ISE enda kodu ja tema asukate eest. Nii on ja nii jääb.
Mingi võõras tädi, kes justkui tuleb ja looma Liigivaimudega blaatab või kellegi koera-kassi paar tundi mudib... noh... siin on natuke nagu igaühe enda asi, kas ta usub seda või mitte.
Kui ei usu, mul pole selles suhtes probleeme. Hääled peas? Lihtsalt peksab segast? Kuis iganes kellelegi sobib arvata ja kedagi rahustab/vabandab/normaliseerib. Ma ei hakka kellelegi miskit nui neljaks ka tõestama või särki rinnal lõhki rebima (esiteks on särgist kahju, teiseks on see suht tülikas protsess, kui keegi proovinud on. : )

Muidugi me kõik armastame oma lemmikuid ja reeglina väga. Kohe nii palju, et meil on kohati ka inimlikult valus, kui nad siis nö. meie kõigist punnitustest hoolimata meid siiski nö. korrale kutsuvad või koguni kurvalt kaebavad, et nii või naa pole vaja ikkagi teha. Või mis on neile meie inimkäitumises lausa raske taluda või koguni piinav. Jah, piinav kas nende loomade enda suhtes või perekorralduses üldse. ehk siis meie INIMSUHETES või suhtumistes, mis siiski KÕIK mõjutavad ka looma.

Mul on olnud ka selliseid olukordi, kus... osad loomaomanikud on lausa solvunud. Noh... eelkõige minu peale. Ise küsivad aga siis, kui räägin, mida kuulsin - siis solvuvad. Et no kuis ikka nii, loom ju nii poputatud ja hellitatud ja nüüd siis miski talle ikka ei meeldivat, eksole.
Tegelikult on seegi (no selline teiste süüdistamine) vaid inimese enda varjatud süümekas ja natuke ka ego, ning see viimane ju ikka mõtleb eelkõige endale. Mitte aga loomale.

Vahest ikka komistangi ka selle otsa kellegi "suure loomaarmastaja" puhul, et loomasse ei suhtuta enam kui loomasse, vaid nagu lelusse või nö. lapsekesse (seda olen ikka jah, kahjuks ikka erinevas vormistuses näinud). Jah, nõus - ka loomadega tekib ühine tiim ja perekond, õigemini sõpruskond, kuid päris ninnunännu ja looma nö. titestamiseks ei maksa siiski minna (no ikka need tutipluti mütsikesed, sussikesed, suhtumised ja väntsutamised).
Ühesõnaga unustatakse end looma puhul sinna kuskile nunnumaale liiga kauaks püherdama. Unustatakse ära, et tegu on Loomaga. Justkui ei märgata austada selle looma ürgset eripära ja tema looduslikku väärikust.
Miks unustatakse? - ma ei tea.

Tean samas inimest, kelle poole kõik loomad püüdlevad kui mesimummud mee peale. Kohe ligi ja tavai mängime või nühivad vastu või vahivad suhu. Kusjuures mees ise ei pea end üldse mingiks hulluks loomafänniks. Muidugi talle kõiksugu elukad ikka meeldivad, kuid pole täheldanud, et ta nö. hullub neist. Samas on ta väga mänguline nende loomadega ja nö. kõige parem semu.
Küsisingi oma TJ-lt, et mis värk selle inimesega on. Et mis loomadele nii sümpatiseerib siis temas?
Öeldi, et on lihtsalt normaalne. : )) No et suhtub loomadesse nagu loomadesse. Et normaalselt sisi. Nii nagu LOOMADESSE. Et see olevatki tema täieline trump ja võlu. Mingi rahulik mõnusus ja ausameelsus samas ka (mainin siiski ka selle ära. : )

Ühesõnaga, kui loomaomanikega, kelle juures nende loomi nö. vaatan, tekib selline väike piinlik moment, et noh nemad ikka nii nii nii armastavad oma looma (kusjuures nii see reeglina ka on) aga et mis jutt ikka, et loomale miski inimkäitumises korraga ei sobivat või tal lausa paha on.
Selles mõttes on vahest tõesti tiba keerukas...
Olen mõelnud, et parem ehk mitte kõike rääkidagi (kuigi niigi laveerin kohati kui mingi köietantsija ja žonglöör ühes isikus, et ikka võimalikult delikaatseks ja taktitundeliseks jääda). Aga noh... nn. moosijuttudes ma ka iga kord ehk meistriklassiga ei hiilga ja seega toda va mossitamist võib mingis etapis ka nonde solvunud loomaomanike poolt siis ka kohata.

Viimase loo puhul selle kolmejalgse kassiga näiteks.
Tegelikult see pole parim näide ehk, sest tal on ikka tõesti ja päriselt väga väga armastav pere aga kui ütlesin, et kass oli kurb ja ütles, et ta pole siiski põrandaloom, siis nad ikka tulihingeliselt väitsid, et kass ei tahtvatki kuskil kõrgemal olla ja ei saagi ja pole kunagi justkui tahtnudki jne. Ja kas kõik kummutid polegi sisi rohkem disaini ja ilusasjade eksponeerimiseks? (Ei, nii nad ei küsinud. Aga ma mõtlesin, et paljudes kodudes võib see nii ehk olla.)
Ja üldse oli pigem selline natuke ebamugav moment, et mis juttu ma ikka ajan ja kas nad nüüd hakkavad mingeid kassitreppe ehitama (mis pealegi nende ilusasse interjööri ehk ei sobigi?)...
Ja siis tuli veel parem pauk: et kas ma ikka võtan kogu vastutuse enda peale, et kui neil see polsterdatud hiigeltrepp kassi jaoks nüüd valmis saab ja kass sinna otsa ikkagi ei lähe.
Et MIS SIIS?
: )
No vot sellised "probleemid", eks.

Tahaks ka ise selle kõige peale omaltki poolt pisut mossitada ehk...
(Arvate, et ma ei oska? Lõdvalt. : )
Aga siis jälle ütlen, et ahmis, pole hullu, elan üle ja ma ju nö. looma teenistuses siiski. Et tehku selle minu poolt saadud infoga siis mida tahavad. Soolaku see sisse, jätkaku kogu oma elustiili ja suhtumist samamoodi või ütelgu, et ma ajan jura_jama ja totaalset paska siiski ja tšao kakao.
Mingeid tablette sööta ongi tihtilugu hõlpsam, kui mingi käitumise (või koguni teadvuse?) pööre teha ja seda ISEENDAS.
No ütlevad pakaa, siis ütlevad.
Ma olen oma töö enda parimal moel siiski teinud ja see on ALATI lisaks tasuta, seega võtan oma vilespilli ja lähen aga edasi. Kama2.
...Kuigi tegelt iga kord siiski ei ole. Ei kama ega 2. Sest loom ei saa ehk abi. Ses mõttes...
Aga nojah.

Pealegi, kuulake nüüd tähelepanelikult, ma ütlen seda ainult korra (lause Allo!Allo!-sarjast) pererahvas on ALATI ja ABSOLUUTSELT OMA loomaga rohkem ja tihedamalt seotud, kui mingi minusugune, kes vaid vahest nö. vaatama vai sudima-mudima seda looma tuleb. Pererahvas ongi loomaga ikkagi 1 meeskond, seega saavadki nemad alati ja ikka rohkem oma looma ise aidata ja seda kogu aja jooksul, mis nad looma kõrval on ja saavd olema.
Mina olen ses osas ikka täieliselt "ajutine" ka ka mööduv nähtus.
Kui tuleb meeldiv tagasiside, siis muidugi on mul hea meel. Miks ei ole.

See on ikka nagu lastegagi? Kõik maailma lapsed on MEIE omad. Me kõik saame neid aidata, pole vahet kas omad või võõrad. Ei, mitte kellegi pereasjadesse isiklikult ja lausa ninapidi ronides-sekkudes vaid... noh... mitte ka mööda kõndides ja arvates, et "möisa köis, las lohisep."
Noja loomad veel eriti kuidagi... tõepoolest meie vastutusel siiski ja see meie liikidevaheline keelebarjäär ja linnastumisprobled ja toit ja saastatus ja muud igasugu jamad otsa.
Kuid jah, see ikka meie kohus neid nagu aidata ja neist ka vähemalt PÜÜDA aru saada.
Nad siiski Suured Õpetajad meie kõrval, kes aga vaadata oskab.

Muide, teate, miks loomad vahest haigeks jäävad?
Sest mured ühendavad.
Ja kui ikka lemmikuga jamad majas, siis mõneks ajaks kodune kahurvägi vaikib ja koos mööda loomaarste joostes või koos looma kasvõi koduski põetades muutub pere läbisaam paremaks ja omavaheline side tugevamaks.
Vot nii "kavalaid" võtteid kasutavad osad meie sõberloomad, et vaid meid ühendada ja siiski ka MEID ENNAST seeläbi tervendada.
On neil endal sellest kergem?
Ei ole. Füüsiliselt sisi.
Aga nad saavad aru, mis on prioriteedid. Selles lühikeses elus.

: )
(selle postituse viimane muutmine: 11-04-2019 23:37 Naut.)

... parema kogemuse saamiseks palun lülita oma teadvuses blokeerija välja
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Lokster
Tavaliige

Postitusi: 216
Liitunud: Mar 2019
12-04-2019 08:05
Postitus: #104
RE: Suhtlemine kasside-koerte-lindude jt Liigivaimuga
Nõus . Lühidalt. Probleemid hakkavad sealt ,kuhu inimene loob eraldava piirde. Mina loodusekroon ,jumalik väljavalitu, loom minu jaoks pantud vahend MINU teel??? Loom-kodus on nii tihe side, et väita sinna vahele ei mahu ka kõige õhem siidisall. Loomad võtavad tihti omaniku haigused, probleemid, kollid. Ja seda seetõttu ,et nad on täiuslikumad. Kasvõi oma meelte , tajude poolest. Omaniku puudused kanduvad üle. Loom kompenseerib puudujäägid. Nt. nägemisega on nii. Kui suureks arvavad inimloomad ( no olgu ta jah superjumalus omaraust ,kes keelab) olema meie vahe? Lihtne näide elust. Tuttav mees ,kellele ka kõige jonnakamad koerad alt üles käske ootasid. Asi poldki niivõrd selles ,et omaniku käske eiraksid. Mees ise miuhke? Empaatia mõttes null. Hea meelega põmmutas ilmsüüta koeri teenistusrelvast ( pold veel päevikuid laskemoona üle) lihtsalt kuna nii oli fann ja tahtis isale ja ta sõpradele muljet avaldada. Asi oli aga selles ,et ta oli reaalne puhas alfa. No eriline täkk. Viljatud naised ka aitas mäele. Omad väetiseemnelised mehed tihti isegi teadsid aga noh alfaga ei plõksita. Vat selles oligi asi. Koerad tunnistasid alfat oma keele mõistes. Meile kättesaamatute meelte ja tajude mõistes. No muidugi hormoonilised lõhnad ka ja puha. No ausalt oli naljaks vaadata kuda koer nagu sõdur käske ootas. Piisas silmavaatest ja juba tehti mida vaja. See rebase ja koera lugu eespool ei old väljamõeldis. Kõik ongi tihedas seoses. Loomadel pole piirdeid reeglina aga inime suudab jõuliselt neid tömbistada. Ja vat siis ongi need pedepingviinid loomaaias ja muu. Just eile jäi kogemata ette video, kus trahva rõõmuks delfinaariumis dresseerijast naine sai korraliku sauna oma lemmiku käest. Noh ikka nii ,et jalgevahe vahus. Ei tea jah kesfuih selle põhjustas. Eks muarust ole nii ,et kui me loome oma ilma jumala ,siis on meil vaba voli ta ka nimbustada.A kas peaks? Ja on üldse nii ,et pühaduse võime omastada kõigele oma valikute järgi. Kasvõi puuslikule või mäetipule. Näe minul pold raske jumala kroon kärbse peas ära näha. šamanismis on sõnastatud me maailm nii- kõik on hingestatud. Usun ,et nii ongi kui riive ja siibreid ise ette ei lükka. Loomast tead ka peremeest? Jah, tean ammu. Vaata kuidas inime oma lemmikuga tegeleb. Just loomast saad esimese minutiga kõik teada , ta on avatud. Ja siit jõuame ka oma sisemise lapseni. Avali, süütu ja rikkumata. Laps kodupeegel? Jah tõsi on.Täiskasvanu muidugi hakkab end hierahiliselt lahterdama. Piltlikult võtab eelmise redelipulga ja tõstab enda ette järgmiseks. Aga ei liigu ta grammigi, vaid oma peas. Ja nii olemegi me juba vägagi kohal ja ammu kodus. Mis järgneb, on järgnemise rada. Õues on hea koerajalutajaid jälgida. Perenaine ajab ilusat mulli ja räägib viisakalt juttu ning naeratab, koer aga röögib iga mööduja peale. Kangastub perenaine köögilauas ,pilk õue poole ja kritiseerib vanamehele nähtut. Isegi seda näeb loomast ,kelle jalas püksid on. Nuvat, eks allikasära ole ka enda teha. Või selle rahamasinaks moondamine.
(selle postituse viimane muutmine: 12-04-2019 08:07 Lokster.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
pila
Tavaliige

Postitusi: 214
Liitunud: Apr 2011
12-04-2019 11:47
Postitus: #105
RE: Suhtlemine kasside-koerte-lindude jt Liigivaimuga
Nõus, Naut! Mulle ka meeldib loomade ehedus ja vaim. Tunnistan omaks, et kui kuskil mõnda looma näen, hakkan juba eemalt rõõmustama ja siis nad tabavad ära ja ootavad mu ära või sikutavad peremehed kaasa kohtuma. Ja seda ka, et iga üks neist on täitsa omaette iseloomuga ja soovidega ja huvitav on seda avastada. Perekonnas hakkavad toimima tõesti üldised lood ja loomad osalevad neis.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Lokster
Tavaliige

Postitusi: 216
Liitunud: Mar 2019
15-04-2019 13:23
Postitus: #106
RE: Suhtlemine kasside-koerte-lindude jt Liigivaimuga
Tõstan siia Filo.--------------- Lokster kirjutas: "Mine nüüd õue ja proovi kajakaga suhelda"

Ma ükskord suhtlesin kajakaga. Ta tahtis lennata üle minu pea u 5 m kõrguselt. Kui ta oli minust veel u 5 m kaugusel, siis ma vaatasin üles. Kajakas ehmatas ja pani õhus äkkpiduri. Välja nägi see nii, et ta lõi tiivad laiali ja tema tagumik nihkus ta peast ettepoole. Ta oli õhus pea-aegu selili. Samal hetkel väljus ta tagumikust valge dušši vihk. Ma õnneks pihta ei saanud.

Kui sa teisi kutsud üles kajakatega suhtlema, siis jaga palun ka oma kogemusi ja juhiseid.

Offtopic: paar päeva tagasi proovis üks hakk mulle puu otsast tammetõru pähe visata.

Moded võivad vestluse selle osa ka loomade (liigivaimuga) suhtlemise alla tõsta.
Peris kõigist nüanssidest kirjutada ei saa aga midagi ikka. Rongad ja varesed suudavadki lennata jalad ülespidi. Eks ole ka see niigi musta välimuse tõttu kurjaks peetud linnu seostamine allilmaga. Lendab ju tagurpidi-harjund allilmas toimetama. Kahjuks ei tea täpselt nende nime ( pisikesed käbisöödikud ) ,kes lausa jumaldavad käbide kukutamist. Juhtub istepink all olema vaata ise kuidas hakkama saad Smile Metsas on suurim pommitaja metstuvi. Kui pesa läheduses ( ikka puu tipus muidugi) ,siis ta loobib oksajuppidega ikka korralikult. Saa pahaks pannagi. Linnakajakad on väga agresiivsed. Eks ehitusmehed ,kes käivad kevadeti katustel tea, kui hea asi on kiiver. Pahaks neile seda panna oleks muidugi kohatu.Minu jaoks pole liigseid lindusid. Snaipersitturid on muidugi pääsukad ja rästad. Kah pesa kaitsmine. Kuidagi pole aga need tegelased rumalad. Osad on meeletult uudishimulised ja kontaktialdid. Pasknärakad on metsaalarmid. Kui lõugavad eemal ,siis seal ka kindlasti vähemalt imetaja liigub. Nagu teisedki metsaelanikud , otsivad nad ka vajadusel abi inimestelt. Kuni lausa palumiseni välja. On häälitsusi.....aga sellest ma ei tahaks rääkida pikemalt. Palju mahub mõiste alla ka ,,vaimude keel,,. Sõnumite lugemine on siiski personaaltegevus. Kuldnokad, rästad vareslased on ka naljahambad. Kassi või koera kiusamine käitumisega või häälitsemisega on levinud. Vimma osakavd pidada. Kätte maksta. Moskvas punase platsi juures lõhuti puude otsast pesad meeri käsul. Varesed hakkasid siis mauseleomi valvuritele konisid ( sillutises vahelt koukisid) ükshaaval pähe kukutama. Liigutada aga ei tohi tribunali hirmus kulmugagi. On netis kelgutavaid vareseid ka olnud. Abstraktne mõtlemine eksisteerib neilgi. Ühesõnaga , me pole pooltki nii erinevad kui koolis räägitakse. Juhiseid pole mul anda. Nagu iga teine liik, neil on mingid omad ,,meeled,, millega skanneerivad inimest. Mida lähemale nad su lasevad ja hädakisa toodavad, seda omam oled. Ei maksa omastada talle inimplatvormi ja olemust. Oluline on ENDA häälestus sobivuseks.
(selle postituse viimane muutmine: 15-04-2019 13:40 Lokster.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
filo
Uustulnukas

Postitusi: 11
Liitunud: Mar 2019
15-04-2019 17:12
Postitus: #107
RE: Suhtlemine kasside-koerte-lindude jt Liigivaimuga
Mul statistikat pole, aga tundub, et väiksed linnud tulevad mulle metsas ligi siis kui ma põit kergendan. Tulevad istuvad põõsa otsa nii 1,5 - 2 meetri peale ja elavad kaasa.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Lokster
Tavaliige

Postitusi: 216
Liitunud: Mar 2019
15-04-2019 17:42
Postitus: #108
RE: Suhtlemine kasside-koerte-lindude jt Liigivaimuga
Elavad kaasa?
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Q11
Vana kala

Postitusi: 366
Liitunud: Nov 2018
15-04-2019 18:06
Postitus: #109
RE: Suhtlemine kasside-koerte-lindude jt Liigivaimuga
"Samal hetkel väljus ta tagumikust valge dušši vihk. Ma õnneks pihta ei saanud.
"
Vanarahva tarkus ütleb, et kui kajakas sulle suhu si...ub siis on su elu õnnelik ja edukas. Niiet Lokster soovitan järgmine kord kui kajakaid üle pea lendamas näed, suu taevapoole ammuli hoida...Smile
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Lokster
Tavaliige

Postitusi: 216
Liitunud: Mar 2019
15-04-2019 18:16
Postitus: #110
RE: Suhtlemine kasside-koerte-lindude jt Liigivaimuga
Aimdub kajaka parve koondumisi. On munemise aeg saabumas. Neil on õnnest omad arusaamad. Hm. Sa oled õnnelik ,et pihta ei saanud. Ja soovitad teistel pihta saada ,et õnn saabuks. Sügavamõtteline. Panen sitatarkused tallele, ehk läheb vaja.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Lokster
Tavaliige

Postitusi: 216
Liitunud: Mar 2019
18-04-2019 12:26
Postitus: #111
RE: Suhtlemine kasside-koerte-lindude jt Liigivaimuga
Aga mis oleks kui sa sured ja tuleb looja ja hakkab sinuga eksperimenti sooritama? Tapab-raiub pea maha ja elustab uuesti .Hoiab elus ja jälgib sind? Näe raisk , ei surnudki ära. Kümme tundi??? Hei hei SINA OLED, kas tunned midagi allapoole kaela kaa? https://www.nature.com/articles/d41586-019-01216-4
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Eithea
Veteran

Postitusi: 2,702
Liitunud: Aug 2010
18-04-2019 20:20
Postitus: #112
RE: Suhtlemine kasside-koerte-lindude jt Liigivaimuga
(18-04-2019 12:26 )Lokster Kirjutas:  Aga mis oleks kui sa sured ja tuleb looja ja hakkab sinuga eksperimenti sooritama? Tapab-raiub pea maha ja elustab uuesti .Hoiab elus ja jälgib sind? Näe raisk , ei surnudki ära. Kümme tundi??? Hei hei SINA OLED, kas tunned midagi allapoole kaela kaa? https://www.nature.com/articles/d41586-019-01216-4

Äh ja millest sa järeldad, et inimestega ja ehk ka sinuga just nii ei tehagi? JA kui isegi on millest järeldada, siis lõpuni vastuseid ei tea keegi ja ei saagi siin teadma...

Zhao Cong - 牧 Shapherd
Byron Metcalf - Heart Warriors
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Lokster
Tavaliige

Postitusi: 216
Liitunud: Mar 2019
18-04-2019 20:25
Postitus: #113
RE: Suhtlemine kasside-koerte-lindude jt Liigivaimuga
Miks mulle tundub ,et tehakse veelgi hullemaid lõbustus-katseid. Ei arva ,et ma puutumatu olen ses suhtes.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Naut
katselendur

Postitusi: 602
Liitunud: Dec 2018
20-04-2019 23:50
Postitus: #114
RE: Suhtlemine kasside-koerte-lindude jt Liigivaimuga
(15-04-2019 18:06 )Q11 Kirjutas:  Vanarahva tarkus ütleb, et kui kajakas sulle suhu si...ub siis on su elu õnnelik ja edukas. Niiet Lokster soovitan järgmine kord kui kajakaid üle pea lendamas näed, suu taevapoole ammuli hoida...Smile

See on tõesti huvitav. Et nii linnu sitt ülevalt poolt kui misiganes kaka maapinnal kellegi poolt sisseastutuna pidavat ikka kas palju raha või õnne tähistama.
Huvitav, kust selline "vanarahvatarkus" pärineb? Või oli/on see rohkem nagu lohutuseks öeldud, et sisseastuja või pihtasaaja kohmetust leevendada?

... parema kogemuse saamiseks palun lülita oma teadvuses blokeerija välja
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Mannu Eemal
u xa ke

Postitusi: 1,771
Liitunud: Aug 2010
21-04-2019 09:43
Postitus: #115
RE: Suhtlemine kasside-koerte-lindude jt Liigivaimuga
Sõnnik on põlluväetis; põllumees põline rikas.
Tegelt seesama katkematu ring - kõige alam (sitt) toodab kõige ülemat (kuld).

Brain expedition.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Naut
katselendur

Postitusi: 602
Liitunud: Dec 2018
21-04-2019 14:04
Postitus: #116
RE: Suhtlemine kasside-koerte-lindude jt Liigivaimuga
Sõnnik. Justnimelt. Kui tahad sügisel magusaid õunu, siis ole valmis ka samade õunapuude toiteks varakevadel sitta loopima.
Võime siin muidugi allegooritseda ja mütoloogitseda, et sõnnik ja juured ja puud ja viljad ja all ja peal jne.
Aga hea küll.
Ma siiski räägiksin hoopis proosaliselt tänasest (teise teema) kangelastest, ehk siis kanadest. : )
(Gallus gallus domesticus)
/Väga vaimlised ja äratõusnud delfikalduvustega "gurutädikesed" võivad jah, selle järgneva vahele jätta./

Mul nimelt kanad ikka juba totaalsed vanurid. Läheb neil juba 9-s kevad ja enam nad ka ei mune (suurtööstustes peetakse munakanasid üldse vaid 2 (või ehk 3?) aastat max, kui nende munaproduktiivsus on kõige suurem.) Loomulikult on selline pensikate pidamine justkui idiotism ja "raiskamine", sest nii vanad kanad ju ei mune (kuigi ma sain ka kevadel veel omakanamunadest omletti siin teha), nende liha ka supiks juba ammu ei kõlba ja seega kuskil selliseid nö. kasutuid vanureid ka reeglina (nö. rentaablites majapidamistes) ei peeta. Noet toida teisi ja hoolda ja vatt tagasi ei saa miskit.
Et mis ma neid siis pean?
Esiteks on nad mu väike loomaaed. Mul on erinevaid ja väga naljakaid tõugusid ning kanadevaatlus on üks äärmiselt meeldiv tegevus siiski.
Lisaks ma siis küsin, et koer, ok, valvab (ka vana koer), kuid mida annab vana kass? Kuid peetakse ju neidki.
Nii mul ka kanadega. Nad ikka sellised toredad totsid, igal oma nimi ja iseloom, mune meile lisaks andnud kogu oma eelneva elu jooksul lademetes ja miks nad siis nüüd ei võiks ka "teenitud" puhkusel olla ja minna ära ka nö. loomulikus korras ja siis kui tahavad.
Pealegi - tadaa!: kana ju kakab ka vanana.
Kanakakaväetist aga oskab iga aednik hinnata.
Niiet ma ka oma penskarkanadega ikka totaalses "kasumis" võiks öelda. Ha.

[Pilt: BlackSilkieHen_2540.jpg]

Jep, ka mul on paar sellist. : )
(selle postituse viimane muutmine: 21-04-2019 14:06 Naut.)

... parema kogemuse saamiseks palun lülita oma teadvuses blokeerija välja
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Q11
Vana kala

Postitusi: 366
Liitunud: Nov 2018
21-04-2019 14:23
Postitus: #117
RE: Suhtlemine kasside-koerte-lindude jt Liigivaimuga
Päris vinge. Ma sain ennemalt aru, et linnas elad aga no ju siis eksisin. Kunagi ka mõtlesin oma aeda kanasi võtta aga mõtteks see jäigi. Hmm...aga oma munejaid pärast ära süüa ma vist ikkagi ei suudaks...Sad
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Naut
katselendur

Postitusi: 602
Liitunud: Dec 2018
21-04-2019 21:10
Postitus: #118
RE: Suhtlemine kasside-koerte-lindude jt Liigivaimuga
Õieti said aru, Q11. Äärelinna bluus mul siin.
Ma kusjuures ise olen suht kesklinnakas nö. sünnist saati aga no kanapidamise himu tuli mingil ajal pääle krtteabkust ja kuigi kupule koputajaid oli enamus, ma ikka viisin selle ürituse läbi ja minumeelest täiesti eduliselt.
Midagi keerulist seal pole, vastupidi väga fun ja lisaks omaenda värske omeletimuna kogu aeg suht üleukse võtta.
Linnatingimustes tuleks eelkõige läbi mõelda aga hoopis see, kus on kanad talvel, sest miinuskraadides nad võivad külmetuda (külmetuvad kusjuures harjad) ja siis on kööga. Lisaks läheb talvel nende energia rohkem enda kerekütteks mitte munadetootlusesse ja seega soe ruum oleks nagu hädatarvilik mitmel põhjusel. Maal on selleks laudad ja mingid abihooned aga vat linnas jah, tuleb see nagu läbi mõelda.

Aga oi. Vot kanade Liigivaimuga ma polegi veel nö. kohvitanud. Hm.
Tuleks proovida.

... parema kogemuse saamiseks palun lülita oma teadvuses blokeerija välja
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Manaja
Tavaliige

Postitusi: 106
Liitunud: Mar 2013
Eile 21:49
Postitus: #119
RE: Suhtlemine kasside-koerte-lindude jt Liigivaimuga
Naut, oled pärlSmile
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Postita vastus 


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Koerte reaktsioon dzembetrummi helidele paadikapten 0 390 01-12-2018 21:44
Viimane postitus: paadikapten

Vali alamfoorum:


Kasutaja(d) vaatamas seda teemat: 1 külalist

gro.bew-arap[tä]bew-arap | Para-web | Tagasi üles | Tagasi sisu juurde | Mobile Version | RSS voog