(28-04-2019, 21:40 )Lokster Kirjutas: Tahtsin tark välja näha. Kurb on loll olla.
Jätaksime, lugupeetav Lokster, võib olla hetkel selle viimati esitatud mõttelise parabooli esimese poole ("tahtsin tark välja näha") siiski välja ja kontsentreeruksime pigem nimetet väite teisele poolele ehk siis teesile:
kurb on loll olla.
Ma küll ei küündi antud teema originaalautori gnostilis-nihilistliku vaatepunkti kõigi peensusteni nagu Pimedus, kuid julgen väita, et antud vaatepunktis ei saa siiski:
a) olla põhjuslikult oma lolluse pärast kurb, kui ollakse ka tegelikult ja täisautentselt loll.
b) olla põhjustusevabalt kurb, adudes, et ollakse samal ajal siiski põhjenduseta loll.
Kuid jätaksime need vaieldamatult huviväärsed punktid siiski mõnevõrra hilisemaks käsitluseks.
Alustades siiski algusest.
/Võib vaadata ka sama teema lk. 1, postitus: #1./
Pimedus kirjutas:
1. Lõpuni arusaamatu, täpselt defineerimatu ja tundmatu Ürgjõud.
2. Lõputu ja Muutumatu Allikas.
3. Universumi kõikide loodusjõudude Alusmääraja.
4. Kõiksuse algpotentsiaalide Reaalsus.
5. Elusolendid ei ole ise Jumalad, vaid on Jumala „lapsed”.
6. Nimetused nagu – Ülim Intelligents, Kõikvõimas Programmeerija ja Lõpmatu Armastus – annavad Jumalale justkui teatud isikulise mõistuspära ja empaatiavõime alge.
7. Omaltpoolt lisaks veel ühe aspekti – ajatu eluõnnestumise Otsing.
1. Nii nagu ka jumal võib olla ka lollus tõepoolest
lõpuni arusaamatu ja ka suhteliselt
tundmatu substants. Võiks isegi öelda: Lollus on JÕUD. Mida suurem on see looluse jõud ühelt poolt, seda jõuetum (isegi lootusetum) ollakse tihtilugu teiselt poolt. Meie ajaarvamise siiani suurimad filosoofid, filoloogid, keeleteadlased, psühholoogid, antropoloogid, antroposoofid, kvantfüüsikud ning paljud teised oma erialateadmiste tublid süvauurijad, teadlased ja õpetlased on siiski tihtilugu jäänud justkui jänni sellesama
lolluse defineerimisega.
Kas on vastus sellele peidus hoopis ehk Giza püramiidide Kuningate Kambri hieroglüüfides? Suure Sfinksi seni väheuuritud sabataguses piirkonnas?
Kes teab...
2.
Lollus on Lõputu ja samal ajal Muutumatu.
Võiks öelda: ta lihtsalt ON.
Tema
allikas on samas kaetud müstilise ja kohati lausa esoteerilise saladuslooriga ning tema (ehk lolluse) alglätte otsingud jätkuvad samavõrra sisutihedalt ning õhinapõhiselt kui näiteks või Püha Graali või maailma tuntuima vegitariaanlase, Adolf Hitleri jälgi ajades. Samas, nagu paljud müstikud seda igapäevaselt täheldavad: paljud enigmad on hakanud avanema ja varjuloorid maha libisema. Vihjete võimalikke annotatsioone on saabumas nii siit kui sealt (jah, ka Hitleri kohta), kuid otsad on siiski veel liiga lahtised.
Või jääb seegi saladus meie indigo-kristallo-lastelaste lahendada?
3.
Lollus kui Universumi kõikide Jõudude Alusmääraja.
Kes julgeks siin vastu vaielda? Ei keegi.
Võimalik, et vaid meie hea Q11, kes ütleb, et Hetkes oleme me siiski kõik ühtviisi lollid. Loll magab unenägu, tark talitab Hetkes. Ja lisab sellele oma müstilisgnostilise koodmärgi -->
Või meie austet Lahendused, kes on välja arvutanud, et selle Päris PÄRIS lolluse algkodu on siiski hoopis Nibiru kuldkarvaliste persepiteekuste kogudus, kes on selle lihtsa võttega korraldanud ilmselge "vandenõu"planeedi Maa pikaks, piinarikkaks kuid järjekindlaks hävinguks ning just nemad (kuldkarvased) käivad neid lõputuid lolluse varusid pidevalt siia planeedile ka juurde toomas. See on kusjuures ka nende kabalistlike olemite ka ainus hobitegevus, sest neil pole mummugi ju muud teha ometi.
Kuid see on taas vaid üks hüpotees. Vaid üks paljudest....
4.
Lollus on Kõiksuse algpotentsiaalide Reaalsus.
Jah, see ON reaalsus. Kui poleks, poleks ei kurb ega ka niivõrd loll siiski olla.
Mõtiskleme selle üle hetke....
Vaikuses.
Hetke.
Veel ühe hetke.
..
Aitäh.
5.
Elusolendid ei ole ise nii lollid vaid on kõigest lolluse „lapsed”.
Selles väites aga peegeldub meie inimsootsiumi suur- ja väikekobarike kurb tegelikkus, kuid siiski võime püüda sellest ka kiirekest helgemat lohutust või koguni lootust. Ehk polegi kõik nii kataklüsmiliselt siiski kadunud? Ehk me pole
lõpuni lollid vaid
ainult natuke ja ajutiselt? Ehk lollus pole meie nn. baasinstinkt vaid kõiges väike "apsakas", lihtsalt väike, kuid siiski parandatav geenmutatsioon, pisike viirus või mikrohälve, mis on meile kunagi pähhide tulnukate poolt (kuis muidu?) meile MITTEOMASE "võõrkehana" juurde poogitud?
Ehk oli see aga hoopis meie esiema neiu Eva, kes paradiisis mahitas ausat esiisa Adammi mekkima sellest va Lolluse Tundmise Puust?
Kuidas aga meie hää onu Jahwe üldse selle lollusepuu seemiku kätte siiski sai?
Kellelt sai? Miks sai? Miks üldse siina Lollidemaale selle istutas?
Taas hetk väikeseks teoloogiliseks loogikamõtislusteks...
6.
Nimetused nagu – Ülim Lollus, Kõikvõimas Lolluste Programmeerija ja Lõpmatu Lollus – annavad lollusele samas justkui teatud isikulise mõistuspära ja isegi empaatiavõime alge.
Nii see tõesti on. Kes me siis lõppude lõpuks oleme? Ikkagi inimesed. Kõik mitte Talinast ja ei maksa, kuid ikkagi. Kuid siit tuleneb ka palju vägagi sotsiaalseid ja teravaid ühiskonnatundlikke küsimusi: Kes on loll, natuke loll või krooniliselt? Kuidas teha vahet? Kas see on ravitav? Kas lollidele tuleb kaasa tunda? Kas lolle peaks vältima? Kas see on nakkav? Kas lollid vajaksid ehk paindlikumaid ühiskonda assimileerimise programme ja seda tõepoolest riiklikul tasandil? Sookvoode? Toetusi? Tugigruppe? Ümarlaudasida? (Üks on kusjuures juba siingi foorumis avatud.) Ühiselamise õigust? Omavahelist paljunemise keeldu?
Siin on palju, mille üle mõelda, lugupeetavad...
7. Omaltpoolt lisaksin veel ühe aspekti –
Lolluse Lõputu Õigustus.
Ja kogu mu antud komm just sellele ka täies tõsiduses pühendet ka on.
Tooksin siinkohal teema näitlikustamiseks ka ühe Lolluse praktilise käekaardi.
Koos kõikide jõupesadega.