20-03-2019, 18:07 (Seda postitust muudeti viimati: 15-12-2019, 15:46 ja muutjaks oli pimedus.)
Otsustasin teha Jumalast ja jumalapettusest ühe vaheteema, mille jaburalt spontaanselt kirja panin. Esmalt sissejuhatuseks toon ära mõned üldised omadused ja tõed, mida enamasti seoses Jumalaga (Looja, Jõuallikas, Totaalne Lõputus, Alusreaalsus jne) mõistetakse:
1. Lõpuni arusaamatu, täpselt defineerimatu ja tundmatu Ürgjõud.
2. Lõpmatu ja Muutumatu Allikas.
3. Universumi kõikide loodusjõudude Alusmääraja.
4. Kõiksuse algpotentsiaalide Reaalsus.
5. Elusolendid ei ole ise Jumalad, vaid on Jumala „lapsed”.
6. Nimetused nagu – Ülim Intelligents, Kõikvõimas Programmeerija ja Lõpmatu Armastus – annavad Jumalale justkui teatud isikulise mõistuspära ja empaatiavõime alge.
7. Omaltpoolt lisaks veel ühe aspekti – ajatu eluõnnestumise Otsing.
Selliste suht ebamääraste punktidega võib isegi üks arukas nihilist tavausklikuga täiesti vabalt nõustuda, kuna need on filosoofiliselt väga laialt tõlgendatavad omadused. Kuid kardinaalsemad erimeelsused tekivad siis, kus tõsiusklikud maalivad Jumalale mingi üleloomuliku täiuslikkuse oreooli ja kõrgema kõiketeadja intelligentsi võimed juurde. Nihilistlik Jumal (Algallikas) on siiski pigem midagi ebatäiuslikku ja juhuslikku, aga kindlasti mitte üdini isetu ettehoolitseja ega täiuslikult kõiketeadja intelligents. Nähtavasti ei jaga tavausklikud valdavalt matsu lahti, et Lõputu Algallikas ≠ Kõigekõrgem ≠ Kõiksus ≠ Täiuslikkus ≠ Kõiketeadja, asetades need kõik ühte segapudru katlasse. Näiteks fantastiliselt täiuslik ja kõigekõrgem olend saab olla vaid Demiurgi pettus, valede programmeering ja lõhestavate süsteemide hookus-bookus. Üleloomulikult hiilgava suurusehullustuse kaudu saab heausksetele palju kärbseid pähe ajada ja orjastavat võlu-surra-murrat sugereerida.
Olen mõelnud et rahvast allutav lõputu Demiurg ongi psüühiliselt traumeeritud ja hüpnotiseeritud massiteadvuses loodud Lollidejumal. Näib et 99,9% inimkonnast ihkab olla rõõmuga püramiidskeemide alandlik ori, eelistades karmile reaalsusele alati kaunismugavaid valesid. Ühesõnaga, seal kus on nõudlus Kõigekõrgema valedevalitseja järele, seal kindlasti tekib ka vastav pakkumine. Ilus illusioon ja konfliktide segadus läheb alati hästi kaubaks, aga lihtne tõepära enamasti ei müü kuidagi! Ja mida suurem ühiskond, seda suurem peab selle toimimiseks olema pettustesfäär. Kogukonnas kehtib teatud loodusseadus – rumalad eksitatakse ja pannakse kavalamaid (kuid samuti eksinuid) orjama. Iroonia peitub aga selles et illusioonid aitavad ühiskondadel ühtlasi paremini elus püsida ja tehnoloogiliselt edasi areneda – seda muidugi rumalamate vereohvri hinnaga. Mida võimsamalt pimestav illusioonidemäng, seda ohvrimeelsemad ja paremad sõdurid ollakse! Tuimad ja ükskõiksed orjad ei teeni valitsejaid kunagi hästi.
Seega tubli tavauskliku Jumal on narkootiliselt särav Valgus, ja oma traumeeritud nüktofoobias nähakse vaid omaenda lahendamata deemoneid. Tavauskliku valgus võib olla näiteks väljastpoolt tulevad müütilised petujutud, õpetlikud pühatekstid või siis segased Piibli lood, mida oma nürimeelsuse demonstreerimiseks tuima mantrana lõputult korrutatakse. Vaene tavausklik on õpetatud kartma tundmatut ööpimedust ja selles elutsevaid koletisi – tal on keelatud sulgeda rahulikult oma silmad, et taanduda sügavale sissepoole ja esitada kriitilisi küsimusi väljastpoolt tulevale tehislikule valgusvoole. Uskuda tuleb hoopis uhkeid printse ja printsessikesi! Piiblivalguse vaimne sisetõlgendus peab tõsiusklikul olema samuti dogmaatiliselt üks... ebanaturaalselt lõhestava Demiurgi oma!
Nihilistlik gnostik samas aga eristab selgelt loomulikku Jumalat kui lõpuni tundmatut Algallikat ja ärapetetute usuarmaada üleloomulikku ainujumalat kui Demiurgi utoopiat. Gnostiline nihilist ei pea pimestatult uskuma kõigekõrgema allutajajumala illusioonidevalgust, vaid teab selle orjastavat olemasolu niigi! Näiteks igapäevases maja ehituses ei ole määravaks jõuks absurdsed fantaasialennud, vaid olemasolevad materjalid ja võimalused, mille põhjal edasised ehitusvormid ajas reaalselt väljaarendatakse-kujundatakse. Samuti, maju ei ehita riigi lõivud, elukauged kontrolörid, jaburad ehitusstandardid ega peened projektid, vaid tõelised töömehe käed – oskused, teadmised ja vajadused – mille süvaolemus on naturaalse tundmatusejõu usaldus. Samas, üksnes paljud orjastatud töökäed suudavad valmistada Demiurgi surematusehulluse auks ülisuuri, mitmeid põlvkondi vastupidavaid ja toretsevalt uhkeid rajatisi.
Elus ei peagi alati mingit tõelist mõtet olema – nihilistlik tühjusevalu on määratult ausameelsem, kui surematusega täispuhutud enesepettus. Siiski arulagedate ohvriusk on võrreldamatult tühisem, kui kained nihilistlikud kahtlused. Tavausklik justkui ei püsiks ilma igavese Kuningriigi pettuseta kuidagi ise püsti ja oma kõigekõrgema sõltuvuses kisendab dogmaatiliste keeldude-käskude järele. Tema kõrvade vahel on vist midagi olemuslikult katki läinud, samas tema täitmatu hing ihkab ka lõputut rikkust – näiteks loteriivõitu. Nähtavasti pole see üldse juhus, et järgmised sõnad on sedavõrd sarnased: Trikk → Rikkus → Riik → Loterii → Rikkis. Kes pahupidi Piiblis ikkagi utoopiliselt jauhub Paradiisiriigi hookus-bookusest ja hiljem kuulutab idiootset surmapattu kogu inimkonnale? Kas tulnukas Yahwe ongi hoopis lõhestavalt ebardreaalne Demiurgus? Kas lõputute käskude-keeldude rikkis inimeste riik on rahaloterii rikkust ihkav kitsa eliidimaffia purustav triksterprojekt? Miks kõikides kuulsamates suurtsivilisatsioonides oldi end surematusejumalatest ja puhevatest kosmosetulnukatest üleshullutatud? Ullikestekarja kõigekõrgemal on ehk eriti kõrgpilotaažne kaval Ego? Seetõttu utoopilised impeeriumid lõpuks justkui üleöö kokku varisevadki? Vastust teavad vaid tervikliku Tarkusemao looduslapsed!
Gnostilise nihilisti Algjumal (õigemini Jumalate liit) on piltlikult kui loteriimängur (taaskord) või siis täringut veeretav pimedusekäsi, mis määrab erinevate Universumite jõuparameetrid täiesti juhuslikult. Kui mustmiljardist Universumist vaid üks kujuneb eluvormidele kasvukõlblikuks, siis ühtlasi see ongi juba igale sündivale organismile kui loteriivõit ja jumalik kingitus. Auhinnaks on üliharuldases ja üürikeses elumängus osalemine, milles leidub valu, pisaraid, ebaõiglust ja lõhestatud kurjust, aga ka naudingut, rõõmu, armastust ja tasakaalus headust. Täiesti ainulaadne kogemus missugune! Milline see juhusetäringut veeretav tundmatu Jumalakäsi täpselt on, pole tõenäoliselt kellelgi võimalik lõpuni teada, aga spekuleerida ja mõtiskleda meil selle jõudude üle sellegi poolest mingil määral tuleb! Mina eelistan juhuslikult seda teha nihilistlik-gnostilis-astrofüüsikalis-esoteerilis-psüühilist radapidi
Piltlikult eksisteerib Multiversumi taga lõputu potentsiaaliga muutumatuses (igaks juhuks mainin et see võib olla ka muutumatu muutumine) ehk 0-reaalsuses 10 Jõududepesa, mis erinevates Universumites täituvad Jõujoonte juhuslike parameetritega. Et tekiks elujõuliselt areneva Universumi eeltingimused, peavad Jõupesad olema terviklikult täidetud sobilikult tasakaalustatud Jõujoontega. Selle eeltingimuste õnnestumise võimalus on määratult väiksem ebaõnnestumise tõenäosusest. Seetõttu saabki elu sündimiseks soodsa Universumi tekkimist pidada täiesti nihilistliku Jumala lotovõidu imeks, kus lõpuks iga inimolend võib ise leida või lisada sellele müstilisele elumängule omaenese elumõtte versiooni. Kuid enda mõtete-soovidega tasub alati ka ettevaatlik olla... need kipuvad nimelt täide minema. Ja enamasti pole Su soovid sugugi Sind terviklikult arendavad vaid vastupidi lõhestavalt aheldavad. Samuti tasub teada, et mõtte puudumine on teatud mõttes samuti elu mõte! Jumala juhuslik õnnestumise otsa komistav kätetöö on uinuvas olekus ka inimese enda kätes – see tuleb vaid ise üles leida ja elluäratada! Muidugi võõras Demiurg plaanib seda teadmist totaalselt eksitada ja ohvrimeelseid sõjahorde oma pimestava illusioonidekäpaga surematuks vormida.
Kokkuvõttes tuleb antud käsitluses mõista üht olulist punkti... isegi Jumal peab looma mustmiljard ebaõnnestumist ennem kui komistab õnnestunud jõudude kombinatsiooni otsa, mis sünnitas ka meie Universumi. Juhuslikkuse Jumalaga sarnane katsumus kajastub ka inimeses tema mängurlikus eksirännakus, kus õnnestumise elueliksiir peitub üksnes Kõhu, Pea ja Südame terviku gnostilises otsingus. Ja kui jumalik koondjõud on iseendas imeliselt äratabatud, alles siis ärkab Sinu tõeline Elutants ärkvele! Lõpetuseks, ärapetetud tavausklik orjab utoopilist valgusillusiooni hookus-bookust, surematut kuulsust ja rahaloteriid. Nihilistlik gnostik usub tundmatut terviklikkuseloteriid ja ajutise eluarengu üliharuldast kingitust, millesse pimestatud usuhordid vaid sõltuvuslikult kinnijäävad.
Ja üks väga teemakohane joonis kah:
Jumala(te) Käsi-Kaart
20-03-2019, 23:16 (Seda postitust muudeti viimati: 20-03-2019, 23:54 ja muutjaks oli Naut.)
Vaimustav.
Devin Townsend "Genesis" aga seal lõpus... vumm... tõmbas ikka ladva vastu stratosfääri küll. : )
Sul, pimedus, on ikka mingid originaalterminid või sõnasummad oma kontseptsioonide selgekstegemiseks nii paganama täpsed, et... uhh.
Nagu vahe mõõgatorge - tuff ja kümnesse.
Kõiksuse algpotentsiaalide Reaalsus - jajah, justnimelt REAALSUS, mitte idee ega miski muu laialivalguvus.
Ajatu eluõnnestumise Otsing - taas üks ülihea seletus. Elu õnnestumine. ÕnnestAmine.
Lollidejumal - tõepoolest, kes-mis siis veel? : ) "Kõik lollid, kes vajavad lohutust, mingem Tema juurde."
--> Valedevalitseja.
"Nüktofoobia" - seda seletust pidin guugeldama. : ) Et pimedusekartus. See on jah, inimkonna põlisfoobia justkui küll. Hirmus polegi ju see, mida näed vaid see, mida EI näe? Dresseeritud (= ümberseadistatud) aju ju lõpetab kujundi meie eest. Selle kohta, mida siis POLE näha. Ja teeb seda just selles ulatuses nagu kellegi hirm tundmatuse ees dikteerida suvatseb. Mis reeglina muidugi ei pruugi kaugeltki adekvaatseid vasteid meile anda.
Mis ongi sisuliselt = argus+lollus.
Kõik öölapsed aga teavad, et öösel igasugune visuaalne + heliline infomüra ja muu tingeltangel tasapisi taandub, meie meeled aga häälestuvad juba ainuüksi tänu sellele paljugi erksamaks. Me enam ei interpreteeri nähtavat infot vaid hakkame nö. kanaldama seni varjatut. No kui seda endale pisutki võimaldada. Sisemised antennid sirutuvad siis justkui iseenesest välja. Tajutundlikkuse nivoo tõuseb ning.. ilmutuvad ka nö. uued lõhnad ja helid, mida päevamüras mitte ainult ei kuule vaid isegi ei kahtlusta, et nad olemas on.
Samas ma nüüd ei laskuks ka liigsesse pateetikasse (see kalduvus mul sageli on. Kui iganes magus see pimeduse mõiste mulle poleks)... valgus on mõisteliselt siiski ka teadasaamise sünonüüm. Hämust ja sogasusest joonistuvad välja piirjooned, sisu, olemus. Mille tagajärjel me hakkame NÄGEMA.
Kuigi... hm... see joonistub ka piisava öönägemise trennimisel muidugi. : )
Hea küll.
Lihtsalt arutlen.
Nn. loterii-ihalus oli muidugi ka kümnesse.
Seegi on justkui põhiküsimus: et KUI sa oled juba mingitmoodi nägija või tajuja (võimisiganes), et SIIS sa ju PEAD ka lotoga ometi võitma. Jajah, sest see nimetet lotovõit ongi universumi ülim ambroosia, taotlus ja eesmärk, kuis muidu. : ))
Kuigi kas ma pole nii samamoodi mõelnud? No ikka olen. : ) Isegi paar pliks-plaks varianti kuskile Bingo-kõhtu ära saatnud. Uimaivõi.
Aru saamata, et areng on mitte ainult ninapidi kasvõi raamatutes istumine (ja rasva kasvatamine?) või mingi nn. Oma Tõe otsimise otsas istumine vaid selle kõige kogutud ja omandatud (kuitahes üleva või muusuguse) teadvustatud teadmise RAKENDUS praktikasse. Täiesti igapäevaellu. Sisuliselt siis jah, OMA olmesse. Tehes sellest samast argiolmest selle kõige läbi justkui Uue Reaalsuse.
Ja tõepoolest: ainus reegel on, et "kirjutatud" reegleid siin justkui pole.
Reeglid teebki igaüks ise. Ja AINULT enda jaoks.
See lõik aga: Kui mustmiljardist Universumist vaid üks kujuneb eluvormidele kasvukõlblikuks, siis ühtlasi see ongi juba igale sündivale organismile kui loteriivõit ja jumalik kingitus. Auhinnaks on üliharuldases ja üürikeses elumängus osalemine, milles leidub valu, pisaraid, ebaõiglust ja lõhestatud kurjust, aga ka naudingut, rõõmu, armastust ja tasakaalus headust. Täiesti ainulaadne kogemus missugune!
- ma... vist koguni nuuksatasin. Nagu päriselt.
... parema kogemuse saamiseks palun lülita oma teadvuses blokeerija välja
23-03-2019, 19:50 (Seda postitust muudeti viimati: 23-03-2019, 19:52 ja muutjaks oli pimedus.)
Enamasti kasutatakase sõna „pimedus” automaatselt kas isekuse, rumaluse või kurjuse sünonüümina, millel pole naturaalse loodusega olulist pistmist – see on kõigest üks väga paljudest tehnikatest kuidas Preester-Sortsid inimesi lõhestavalt eksitavad. See kurikaval programmeering hoiab orjamasside tähelepanu põhiliselt välises tehisühiskonna maailmas ja selle kunstlikes illusioonides. Samas ka traumaatiliselt hirmutab vaatamast iseenda sissepoole, ühtlasi takistab välise naturaalse loodusega kontakti saamast. Tasub teada et meil on sügis ja talv looduses nn. pime aeg, kuid kevad ja suvi on valge aeg – kokku moodustavad need naturaalselt tasakaalu otsiva eluringi! Niisiis kõikvõimalikud usuhullud kes misiganes vormis demoniseerivad loomulikku pimedust, aga mitte ei näe ohtu hoopis pimestatuses, on minu hinnangul kas valitsejad Sortsid või siis tavalised idioodistatud käpiknukud.
Uurides lähemalt esoteerilist Pimedust ja Valgust, mis kahtlemata moodustavad naturaalse, tasakaalustatud terviku, siis mina eristan siin vähemalt kolme erinevat kategooriat:
1.) Pimedus kui passiivne loogilisuse kord vasakus aju poolkeras (intellektuaalne arusaamine) ja Valgus kui aktiivne loomingulisuse kaos paremas aju poolkeras (vaistlik oskamine).
2.) Pimedus kui sisevaimsus ülakehas ja Valgus kui välismaisus alakehas (see muidugi on omakorda lihtsustatud pilt, kuna esoteeriliselt on inimeses 4 põhimõtteliselt väga eineva olemusega inimest, keda tuleb samuti tasakaalus arendada).
3.) Suhteline Pimedus kui arenguline ürgsus (mineviku meenutus) ja suhteline Valgus kui arenguline kasv (tuleviku unistus). Igas pimeduses on teatud valgus ja valguses teatud pimedus.
Oluline on veel teadmine, et eluarengusse tulevad inimese 4 olemust alati esmalt Loomingulise parema aju poolkera kaudu (siin Sortsid manipuleerivad orjadega välismaailma kaudu) ja iga arenguetapi lõpetab Loogilisuse vasak aju poolkera (Preester-Sortsid manipuleerivad sisemaailma valeõpetuste kaudu). Need on justkui Sinu sünnitung ja surmatung, Uraan ja Neptuun, mis koos moodustavad naturaalse pooluste kasvu. Kuid iga arenguetapi võtab kokku Pluuto jõud, kus saadakse taas endas terviklikuks Vaatlemiseks! Järgmises arenguetapis tekib uus Valguse kaos, mis tuleb tasakaalustada Pimeduse korraga, kuni jõutakse taas (järgmise) terviklikkuseni.
Jajah.
Pimedus -- pimestatus -- valgus -- valgustatus.
Võibolla mõisteliselt võiks eristada ka selliseid pooluseid nagu Tume ja Hele.
Ma natuke uurisin seda ka enda jaoks ja sain ka mõnede eelnevate teemadega teatud kokkukõla.
Mis siis algas juba sisuliselt juba nendest va "juhtmetest" seal ühes teemas.
Justnimelt, et miks 1 energia siis nö. läheb neil seal justkui oma "torudest" läbi ja teine mitte.
Mulle lihtsalt ei andnud see paradoks rahu.
Ilmnes, et mingid energiavood aga ongi nö. tihedamad (eelkõige meie nn. negatiivsed emotsioonid nagu me neid nimetame. Viha, kadedus, sõgedus, kiuslikkus, pidev kriitikameel (ehk virisemine), nn. alaväärsus- ja üleväärsuskompleksid jne. Me nimetame neid ka "madalamateks" vibratsioonideks.
See kõrgus (et mis ikka mille all või millest ülal) on ka muidugi vägagi suhteline (ja paljus napakalt lihtsustatud. Olen selles osas Pimedusega nõus),
kuid siiski: ilmnes, et see meie nn. negatiivne energia on tõesti ka tihedama konsistentsiga ja on tõepoolest ka tumedam (no minu nägemustes vähemalt). Ütleme et just nimelt: hallikam. Võib ka öelda "määrdunum".
Sellistest mõnusamatest helgematest emotsioonidest (nagu armastus, sümpaatia, empaatia, heatahtlikkus, rõõmustamine, mängulust, inspirr jne), sellest tekkiv energiavoog on aga sõna otseses mõttes heledam.
Kuid mitte värvi vaid pigem sellesama TIHEDUSE tõttu. Need energiad on tõepoolest hõredamad oma koostiselt. Võiks isegi öelda läbipaistvamad.
Üldiselt mis puutub aga meie aju ehitusse, siis väidetakse, et Tõde sünnib seal, kus 2 ajupoolkera kokku puutuvad. Ehk kuskil seal vahepeal. Mh?
Ilma loogika, analüüsi ja intellektita (vasak ajupoolkera) muutume me üksjagu naiivikutest "pea pilvedes" ullikesteks. Vägagi jah, mõjutatavateks ja lükatavaks-tõmmatavaks. Samas ilma parempoolse ajukera funktsioonideta võivad meist saada küllaltki külmaverelised mõistuseinimesed, ratsionalistid, kelle võime empaatiaks (ehk teise inimese emotsionaalseks tunnetuseks) on 0-ilähedane.
Ehk siis taas nõustudes: tõde on koostöös ja ühtsuses. Olgu siis meie aju osade vahel või Valguse-Pimeduse sünergias.
Hetkel aga on kell 5.36. Pimedus mu isikliku universumi kohtpunktis hakkab taanduma ja Valgus viskab taevasse helesinise toone.
Minu vaimu aeg seega saamas taas läbi. : )
... parema kogemuse saamiseks palun lülita oma teadvuses blokeerija välja
24-03-2019, 14:56 (Seda postitust muudeti viimati: 24-03-2019, 14:58 ja muutjaks oli pimedus.)
Võib mõelda ka nii et liigne Välisvalgus põhjustab pimestatust ja liigne Sisepimedus omakorda valgustatust. Sellisel juhul on rõhk sõnal LIIGNE, kus kahjulik on nii pimestatus kui ka valgustatus
Seoses selle "juhtmete-teemaga" ma isiklikult pole kunagi päriselt aru saanud, mida üldse tähendab - negatiivsed emotsioonid? Mis on näiteks vihas, hirmus, kurbuses, kadeduses, vingumises, virisemises jne. olemuslikult negatiivset? Või miks rõõm peaks kuidagi olemuslikult positiivsem emotsioon olema? Katsu olla 24/7 pidevalt naeratavalt ülirõõmus, kas pole siis väsitavalt feik ja ebareaalne? Negatiivne on minu meelest kokkuvõttes pigem see et erinevatel põhjustel mistahes emotsiooni pikemalt kinni jäädakse. Märksõnaks on siin jälle LIIGNE, mis on kahjulik. Niiet ma arvan et need "juhtmetulnukad" ajasid sulle seoses nende negatiivsete emotsioonidega natuke pada. Või kuidas?
24-03-2019, 15:42 (Seda postitust muudeti viimati: 24-03-2019, 16:11 ja muutjaks oli Naut.)
No kui tähelepanelikumalt lugeda, siis nad ütlesidki, et "see, mida teie, inimesed, NIMETATE negatiivseteks emotsioonideks."
: P
Kui feikida, siis on ka naeratamine raske.
Miks üldse midagi feikida?
Emotsioon on aga emotsioon. Ehk energia. Kui tunda ehk produtseerida tihedamaid energiad (nimetagem neid kuidas tahes), läheb energia valdavalt välja (vihaga tekib küll korra nö. energeetiline plahvatus ehk juurdevool. Kuid hiljem oled ikka nagu tühi kott või läheb miski muu meie sisekosmoses tasakaalust välja). Muudes sarnastes ei teki ka plahvatust. Lihtsalt lekibki nagu tilkuv kraan.
Hõredamates energiates toimetades (no hoidku meid jumal neid kokkuleppeliselt "positiivseteks" nimetamast?) tekib aga energia juurdevool ehk laetus. Väljendubki sellessamas kerguses.
Hõredamat konsistentsi (noet asi kellelgi liiga trillatrullaks või roosamannaks ei muunduks) saab tasakaalustada mitte läbi tihedama vaid läbi intellekti (vasak ajup.) ja ka läbi maanduse (maa, füüsis, mateeria). Mis muidugi on ka meie mõistes tihedam oma koostiselt. Materjal sisi.
Tihedama prevaleerimisel (kui ollakse tajumustes valdavalt liiga raske, raskemeelne ja hall ehk määrdunud) .... hm... saavutatakse tasakaal kusjuures ka läbi maanduse ehk maa ehk looduse.
Või läbi parema ajupoolkera. Või näiteks läbi armastuse.
Nata uurin veel.
... parema kogemuse saamiseks palun lülita oma teadvuses blokeerija välja
See et üksnes rõõmu peetakse positiivseks, kuid viha, kurbust, hirmu peetakse negatiivseteks emotsioonideks on järjekordne üks paljudest Preester-sortsude haige valedeprogrammeering. Need põhiemotsioonid moodustavad teatud mõttes aastaringi erinevad aastaajad - kevad, suvi, sügis ja talve. Kaks esimest emotsiooni tuleb enamasti endast kuidagi väljaelada ja kaks teist tuleb enda sees kuidagi läbitöötada!
24-03-2019, 16:38 (Seda postitust muudeti viimati: 24-03-2019, 16:50 ja muutjaks oli Naut.)
Selliseid liiga "kergekesi" trillatrullasid võib kohata valdavalt ehk hullaris.
Nende kuidagi liiga (?) rasketega põrkab aga üle paari ka tänavatel ja igapäevaelus justkui kokku.
Kuigi... psühhoneuroloogia eriosakondades ei istu siiski vaid need "vaimuvaesekesed" ja alaliselt totakalt naeratavad. On ka nii raskeid ja deemonlikke, et juurde ei küsi ja aitähpakaa.
---
Lisaks. Ikka päris pikka aega kusjuures ma püüdsin mõistatada sellist meile suht maast madalast pähetambitud vanasõna nagu "pill tuleb pika ilu peale". Kui ikka lapsena naersid ja mänguhoos kilkasid, ikka tuli kellegi vanainimese nüri ja mänguhoogu allatõmbav epistel sinna otsa, et pill ja ilu ja nannannaa.
Wadafakk?
Ok. Nüüd vist justkui taipan. Aga mõnevõrra teises kontekstis.
Pimedus.
Põhjamaade enesetapustatistika räägib ehk ka enda eest. Ei? Lisaks on meie regioon niigi üks paganlikumaid justkui.
Kui ikka s*tt on olla, siis ei hüpata jõkke mingite preestrite propast, et nn. negatiivsus, mis avaldub kurbuse, ahastuse või meeleheitena, on ikka paha ja ebaloomulik ning võtke iizilt.
Siis ollakse katki ja kogu moos. Igaveses pasas. Või hämus. Selgusetuses. Sisemiselt ja ka justkui väliseltki nö. ausalt. Noja tere selle koha peal siis jõgi, sild, katus, nöör või rööpad, eksole.
... parema kogemuse saamiseks palun lülita oma teadvuses blokeerija välja
24-03-2019, 16:55 (Seda postitust muudeti viimati: 24-03-2019, 16:57 ja muutjaks oli pimedus.)
Mainin siis juba ka selle ära... et halli värvi pidev seostamine millegi negatiivse või raskemeelsusega, on samuti Preester-sortsude massiliselt levinud programmeering. Mõelda tasub hoopis nii et hall võib olla Sinu varjatud terviklikkuse kasvu värv. Iga läbitud arenguetapp muutub justkui terviklikuks ja samas mitteaktuaalseks, jäädes halli taustana meie edasist kasvu Halli Targa Vaatlejana toetama. Ega me aastatega reaalis just mittehallimaks ka ei muutu
24-03-2019, 17:46 (Seda postitust muudeti viimati: 24-03-2019, 18:36 ja muutjaks oli Naut.)
Ha. Aga siin olen nõus.
Ja miks hiljuti hall suur trendivärv oli? (Mingites tendentsides on kusjuures siiani.)
Õige. Transformatsioon.
Ma ei tea miks, kuid mulle tundub, et seesinane mingisugune ümberseadistus toimub jah, ka suuremas pildis kuidagi.
Hall on aga absoluutselt ideaalne foonivärv.
Pane sinna ette (või kõrvale) kas heledam tonaalsus, tumedam, mingi erksam värv või pastell - igatepidi on ok. Kõik harmoneerub suht pörrfekdzelt. No kes veidi reaalseid värvimänge mängib, saab aru sellest näitest.
Ma ka eespool täpsustasin, et hall mitte värvi mõttes vaid koostise. Ehk see, kui seesama energia konsistents meis pole selge vaid on hämune. Jah, õigem on öelda segunenud või määrdunud. (No ja tavasilm eristab seda värvivaesuse ehk hallina paraku).
Aga uuesti: mis on aga näiteks see meie hinge hall või tumedapoolsena tunduv seisund ehk depressioon? See on seesmine segadus. Ka justnimelt fkng hämu. Ka tardumus. Seisak. Samas ka ikkagi küllaltki hirmunud sisemine pingulolek, sest ei saada aru, mis toimub ja miks ja eriti: mis saab edasi (ei suudeta unistada ehk näha tulevikku. Rääkimata reaalsest planeerimisest ehk teostusest mateerias. See ON selle seisundi üks iseloomulikumaid tunnuseid.)
Ja no siiski EI, härrased ja prouased. Hirm ei ole liiga pika settimusega meie organismi normaalseisund. Depressiooni üks ilmsemaid kaasnähtusi aga on kindlasti. Kusjuures tegu on mingi... irreaalse hirmu ja lootusetusega. Kes vähegi mõistab, millest ma räägin.
Ühes teises teoorias nimetasin sellist ebamäärasust ka "tiksumiseks". Ehk seisundiks, kui ei tabata kuidagi ära, mis oleks endale vastav suundumus või hingekutsumus. Ei suudeta nn. harjumuspärasest ega sisulisest programmeeritusest justkui välja astuda. Kuigi samas (kasvõi aegajalt) ikkagi tajutakse, et miski on kapitaalselt erroris. Ja tekibki veel suurem sisemine konflikt ja arusaamatus. Selline liiga pikaaegne hämu ja ei + ega - ehk väline tuimus viib aga ikkagi sinna meie teravamalt tajustatud valmisolekuseisundini ehk depressioonini.
Ja hell jee - siit võib olla täielik lahtihüpe uude kvaliteeti. Ole vaid natuke rahulik, pane silmad kinni (! tekitades endas pimeduse ja rahu) ja vaata. Iseendasse. Kasvõi sellesse sektorisse endas, et miks see (ajutine) hämu on tekkinud.
Ja siin on võti ausus. No ikka üdini ja totaalne paljakskooritud, looritamata (ja ehk ka inetu) tõde enda suhtes.
Inimesed aga satuvad enesevaatluse asemel veel rohkem ärevusse ja meeleheitesse, kogu ümbrus mõistab sellise hallika ooteseisundi loomulikult hukka, sest peaks ikka olema nö. positiivne ja tegus ja tubli (ja agar mutrike masinavärgis edasi, eksole).
See aga ON SAMUTI paraku konfliktis meie sisemise ausa äratundmise ja tajumusega, mis on kellelegi nö. vajalik ja mis mitte. No see nn. positiivsuse või "normaalsuse" feik ja pealtnäha justkui normatiivne vastavus masside (või kelle?) poolt esitatud standardile.
Kuigi see sootsiumi surve on üks külg. Ka meie enda organism siiski nö ei omista sellist sisemist disbalanssi kuigi pikalt, tuleb märkida. Kui mitte teha endas sisulisi ja meie hinge omasusega sünkroonisolevaid muutusi, läheb asi siiski veel hapumaks.
Ja.. lõppeb ikkagi letaalselt.
Samas lastes ka sellistel (ajutistel) hallidel taustaolekutel (no siiski hea määratlus. nõus) endas rahulikult olla või settida - joostakse selle asemel hoopis reeglina kuhu? Õige. Arstitädi juurde. Osad kimavad ka posijate manu. (Oleneb vist rahakotist ja IQ määrast).
Seal artikabiinis aga tegema hakatakse mida? - Jep, hakatakse meie transformatsioonivalmiduses (halli) hingekeha moondama ja väänama. Nö. ühiskonna- ja tarbimiskõlbulikuks roosaks üle värvima. Vägisi. Väliselt siis ajades meid nö. vinksu ja vonksu. Millega? No tavameditsiinis eelkõige ad-dega. Neid saab peatses lähitulevikus, kahtlustan, ka retseptivabalt ilmselt. Või kassa kõrvalt kommiletist.
Mida teeb aga antidepressant? Blokeerib meie hinge ühendused ja loomulikud tajud. Teisisõnu tehakse KUNSTLIK moondus. Mis aga annab tulemina suht väärastunud või veel enam tardunud (kuigi välistes funktsioonides nö. toimiva) hingeolemuse. Lisaks sellise, kes isegi ei põtki enam, kui kohati mingi vibra või aim seest läbi käib ja märku annab, et halloo - kuskil on ikkagi SISULINE error.
Sealt tulevadki need nn. biorobotid. Agaralt samas rütmis tiksuvad masinad lihakehastuse vormis. "Elavad surnud". Arvate et antud temaatika üleküllastus kasvõi filmitööstuses samal teemal niisama on tekkinud?
Hea küll. See ad-de värk on ehk eraldi keemia ja teema.
Kuid absoluutselt nõus: depressioon ehk meie sisemine hall (oote)seisund ehk nn. tiksumine on potensiaaliga suht võimsale sisemisele hüppele.
Ja ei, mitte hüppele sillalt alla.
... parema kogemuse saamiseks palun lülita oma teadvuses blokeerija välja
Pidev ja pikaajaline rõõm pole samuti inimese normaalseisund. Kes kiindub liigsesse rõõmu, kes liigsesse hirmu jne - eks see ole juba erinevate karakterite küsimus?
24-03-2019, 18:56 (Seda postitust muudeti viimati: 24-03-2019, 21:35 ja muutjaks oli Naut.)
Veel. Kõrvalteemas oli küssa all pealkirjamuutus. Et kas ikka on õigem "must" või "tume" või mis. Nonde kurjade vaimude cv iseloomustuseks sisi.
Kuskil oma energeetiliste värvikerade teemas rääkisin, et mulle näidati sedasama musta siiski täiesti imelises interpretatsioonis.
Seal polnud MITTEMIDAGI pähhi või negatiivsed või tavamõistes (oeh) toda va saadanlikku.
Must oli sügav, sametina ja totaalselt kosmiline nn. olemusvärv.
Isegi mitte värv. Võimalik, et totaalselt kontsentreerunud valgus hoopis? : )
Aa, ei, must on ka justnimelt meie hinge SISEKOSMOSE värv. Tema naturaalne rahuseisund ja sama moodi (veel mitte laetud) potensiaalivalmidus.
Erinevalt eelpoolkirjeldatud hallist pole see siiski FOONIVÄRV. See on SISU.
Sellise musta olemus on rahulik ja voogav ja eneses küllastunud.
MUST
Täieliku relaxseisundi võimalus, kui sinna tehtud sumedalt mustalt "kookonisse" sisse imbuda. Lõpmatus. Kosmos. Väljumine ettekujutatu sfäärist, mis annab potensiaali täielikule lõõgastustundele.
See must on sametine. Selle sees saab olla tajumusega, et oled absoluutselt üksi, kuid see on mõnus, täiesti turvatud olek ja olemuslik. Ka vastand üksildusele ehk hüljatusetundele. Mitte mingit hirmu. Kõik su ümber on suur, rahulik, võimas, totaalne ja terviklik. Kohisev staatika. Milles kosmonaudid nautlevad. : ) Või siis kujundina nii suur jõgi, et kaldaid ei näe ja voolu kui sellist ainult aimad.
Hea ka uneraskuste puhul. Või kui on vaja lühikese ajaga kiirelt välja puhata. Näiteks.
(24-03-2019, 18:43 )pimedus Kirjutas: Pidev ja pikaajaline rõõm pole samuti inimese normaalseisund. Kes kiindub liigsesse rõõmu, kes liigsesse hirmu jne - eks see ole juba erinevate karakterite küsimus?
No džiizusshõulimažerfakker, Pimedus. MILLAL või KUS oled sa näinud PIDEVALT rõõmustavat nn. normaalinimest???
Nagu tõsiselt. Jättes võimalikud institutsioonid ja haigemajapalatid siiski välja.
No kuule.
... parema kogemuse saamiseks palun lülita oma teadvuses blokeerija välja
25-03-2019, 18:30 (Seda postitust muudeti viimati: 25-03-2019, 18:51 ja muutjaks oli Naut.)
Hm. Aga vot mina pole kohanud. On küll neid natuke nagu trilla-trulla tädisid vai niisama "plonte" nähtud, kes suht iga kõrre või liblika peale eufooriasse satuvad või igalpool ingleid ja haldjaid nö. kanaldavad. Noja mida kõike muud niiii-mummulist ja issand-kui-vaffat justkui 25/7.
Samas... läheb see tädi koju ja vajub koduukse sulgudes ikka oma olme määrdunudhalli pilve, maskid kukuvad, fassaadid langevad põrandakaltsuks.
Ses mõttes hullumaja harrastusteatri näiteosakondadega pigem. Ehk.
*Lisan.
Ma olen tegelikult ise sama moodi käitunud. Kui nüüd siiski lõpuni aus olla.
No mitte just issand-kui-vaffa süsteemis aga... noh... umbes niiet "jajah, mul on kõik ok"- ringmängus osaledes.
Ja seda ikka suht alaliselt kodunt väljudes siiski. Mask ette ja... laseme käia...
Et siis teeselnud ja valetanud. Endale. Ehk teistele ka.
Varjuteatri ja silmakirja suurmeister, mis muud.
Miks?
Noh... dressuur ju peal. Et tuleb olla viisakas ja... kombekas ja... ikka jätta nö. hea mulje. Või mitte viriseda... ja sellega teistele nagu koguni ebamugavust valmistada vms.
Sees aga lihtsalt keeras... nagu täiega. Totaalselt.
Oh, kolekole.
Ja ega see heaga ka ei lõppenud. Mulle.
... parema kogemuse saamiseks palun lülita oma teadvuses blokeerija välja
Südamekeskuse (Tao) Päikest, Kuud ja Saturni tähistab inimese Pöial. Seda teavad üldiselt juba kõik et püstiolev Pöial sümboliseerib hästiminekut, allasuunatud aga hukkamõistu. Lootusrikas Päike on eluprotsessis algkogemusi tähistav luminaarkeha, mille jõupesa asetseb Pöidla otsas, kust oma puutega ulatub ühtlasi ka kõigi 12-ne sodiaagimärgini ehk ülejäänud sõrmedel paiknevaid põhiarhetüüpe aktiveerima. Väliselt passiivsem ja heausklik Kuu jõupesa asub Pöidla keskel, kus luuakse maailma kogetud algnähtustest esmased emotsionaalsed sisekujutlused. Jõuline Saturn asetseb Pöidla allosas, otsustades vähem või rohkem tasakaalukalt kõikvõimalike Pöidla otsaga (Päikese) aktiveerimiste ja algkogemuste suundade üle. Kuhu punkti lood oma Pöidlaga kontakti, vastava värava endas potentsiaalselt ka avad!
Alakeha (Yang) Jupiteri ja Marssi tähistavad Pikkpeeter ja Kotinõel, mis koos sümboliseerivad välist Võimu ja Võitu (Victory). Rõõmustava kevadega seotud Pikkpeetrit (Jupiter) näidatakse ka kui „fuck-off-märki”, mis ühtlasi on hoopis majandussuhete, koostöö, seikluslikkuse, lõbu, naudingute ja seksuaalsuse keskus. Tegusa suvega seotud Kotinõel (Marss) on tugeva manitsemise ja millegi suunas sihtimise märk. Ennast füüsiliselt või ka vihaga kehtestav Marss assotsieerub põhiliselt sõjandusega.
Ülakeha (Yin) tähistavad Väikeats ja Sõrmusekandja, mis on füüsiliselt selgelt nõrgimad sõrmed, kuid selle eest kõige vaimsemad (mõistuslikud). Mitmekülgse sügisega seotud Väikeats (Merkuur) avastab uusi geniaalseid ideid ja otsib kõikvõimalikes nähtustes varjatud pisidetaile – assotsieerub enim analüütilise teaduslikkusega. Rahuliku kuid parajalt tundliku talvega seostub Sõrmusekandja (Veenus), mis on filosoofilisemat laadi kokkuvõtete tegemise koht, samas on ka kokkulepete ja sügavama sõprussuhte sõlmimise sõrm. Võibki mõelda et Väikeats ja Sõrmusekandja koos püstitõstetult sümboliseerivad sisemist Vaimuväge – märk mida minu teada tavaliselt kuskil ei kasutata?
Huvitav on ka see et kui Kotinõel ja Väikeats on sarvedena („horns-sign”) püsti, siis see on mehelik äärmuste sümbol... aga mitte mingi saatana märk! Siit saab omakorda tuletada uue märgi, kus Pikkpeeter (Pikkpiret?) ja Sõrmusekandja on sarvedena püsti... sedasi saab justkui tähistada naiselikku suhete ja suhte loomist. Siis on veel rusika viibutamine, mis viitab ähvardusele või jõudude koondamisele kaitseks-rünnakuks.
Uraani jõupesa (enim ühendusi alateadvusega) tähistab parema aju poolkera loomingulisuse Valgust, mis ühtlasi tähistab helgest tulevikust unistavat uuendusmeelsust ja vaistlikke spontaansemat laadi otsuseid. Neptuuni jõupesa (enim ühendusi ületeadvusega) aga on vasaku aju poolkera loogilisuse Pimedus, näidates minevikust lähtuvat kriitikameelt, arusaamisi ja aeglast endasse süvenemist. Pluuto jõupesa paikneb omakorda labakäe allosas, mis oma varjatud kohaloluga vaatleb endas kõiki teisi eelnevaid algjõude. Pluuto keskuse all käerandmel olevad jõujooned sümboliseerivad spiraalselt kasvavat eluringlust. Kogu labakäsi ülestõstetult on üldlevinud tervituse või „head aega” märk, soovides sellega teistele algjõudude terviklikkust.
Ja lõpuks Maa jõupesa kui Kõiksuse 0-reaalsus ehk 4-ja algolemusega tetraalsus paikneb peopesa keskel. See näitab et Algallika reaalne ajatu olemus on paralleelselt 4-ja-palgeline: SOTSO (Jõukus), ÖKO (Tervis), EGO (Tarkus) ja KULTO (Õnn). Siit järeldub et kõik 10 eespool nimetatud jõududepesa tuleb omakorda käsitleda 4-st olemuspalgest lähtuvalt. Seega on Sinu jumalikus Algallikas kokku justkui 4 x 10 = 40 (10, 4 ja 0) algjõudu. Huvitav on veel see et need 40 ajatut ürgjõudu kokku ongi 12-ne põhiarhetüübi (ajaringluse sodiaagimärgi) 13-ks tsentraalseks baasjõuks, mida idioodistatud läänekultuuris nii kardetakse! Sedasi aga kujuneb omakorda välja juba ajaline 40 x 12 = 480-baassüsteem, mis antud juhul polegi enam nii oluline, kuid viitab järjest kasvavale energiate läbipõimumisele. See tähendab omakorda seda, et kui Pöidla otsas asetseva Päikese jõupesa puutega aktiveeritakse ülejäänud sõrmedel paiknevaid sodiaagimärgi arhetüüpe, siis ühtlasi kasutatakse kõigi 10-ne algjõu tervikkeskendust!
Kokkuvõttes. Sinu 10-ne jõupesa hoitud puhtus näitab ühtlasi selgust ja konkreetsust elus. 10-ne jõujoone tugevus näitab Sinu energiate potentsiaali. Ja väiksemate kõrvaljoonte paljusus tähendab enese terviklikkusele avatust. Kõrgem Mina (tervikteadvus) seostub protsesse vaatleva tervikliku Pluuto jõupesaga käelaba all. Kuid paradoksaalselt isegi Kõrgem Mina on eluspiraalis kasvav-arenev, mitte ei püsi kuskil utoopiakõrgustes muutumatu kõiketeadjana! Suur Mina (tavateadvus), millel on enim ühendusi teiste keskustega, määrates Sinu huvialade hingestatuse ja empaatiavõime, asubki keskses Saturni pesas Pöidla all. Väike Mina (egoteadvus) on eluprotsessides osalev kõige kontsentreeritum arhetüüp ja jõupesa (Päike, Kuu, Marss, Merkuur, Jupiter või Veenus) antud ajahetkel, mis aegajalt vastavalt vajadusele elus vahetuvad. Seega Väike Mina on oluline et loomulik arenguprotsess saaks reaalselt üldse toimuda!
Lõpetuseks. Kui läänemaailmas üldlevinud hiromantia on preester-sortside purustavate moonutuste ja segaste petususserpusserdustega eksitaja. Siis antud Jumala(te) Käsi-Kaart on lihtne ja filosoofiliselt põhjendatud enese terviklikkusele abistav süsteem.
Naut Kirjutas:vihaga tekib küll korra nö. energeetiline plahvatus ehk juurdevool. Kuid hiljem oled ikka nagu tühi kott
Naut Kirjutas:Mida teeb aga antidepressant? Blokeerib meie hinge ühendused ja loomulikud tajud. Teisisõnu tehakse KUNSTLIK moondus. Mis aga annab tulemina suht väärastunud või veel enam tardunud (kuigi välistes funktsioonides nö. toimiva) hingeolemuse. Lisaks sellise, kes isegi ei põtki enam, kui kohati mingi vibra või aim seest läbi käib ja märku annab, et halloo - kuskil on ikkagi SISULINE error.
Sealt tulevadki need nn. biorobotid. Agaralt samas rütmis tiksuvad masinad lihakehastuse vormis. "Elavad surnud". Arvate et antud temaatika üleküllastus kasvõi filmitööstuses samal teemal niisama on tekkinud?
Sama nägu sisepeeglis. Tiksumine vs "vihaplahvatuste" läbi kogumine.
02-04-2019, 13:12 (Seda postitust muudeti viimati: 02-04-2019, 13:16 ja muutjaks oli Naut.)
(02-04-2019, 11:00 )Kunglas Kirjutas: Sama nägu sisepeeglis. Tiksumine vs "vihaplahvatuste" läbi kogumine.
Miks kogumine? Vist... ei saanud aru.
Ehk kogEmine?
Viha on küll teatud mõttes mõtetu energiaraisk, kuid ma olen iga kell korraliku vihapurske väljaplärtsatuse eest, kui alaliselt vinduva siseviha ehk sapi sissekogumis-klubis.
KUI ikka pole nii lahedaks ja toredaks (veel) seespidi ja TEGELIKULT saanud, et üldse nagu ei vihastugi mitte näiteks mingite debiloidide käitumushälvete peale ja jälgidki iga perverti või troppi õndsalt mõistva budi-naeratusega, et sinnamaani ikka pigem kogu s'tt korra ka valskusvabalt väljaplärtsatada kui kõike kiipsmailingu taha mätsida.
Ehk siis olla taas enda suhtes AUS.
Kus suunas see miski plärtsatub ja millises vormistuses täpsemalt - on juba teine teema.
Ja eriti, mis edasi ette võetakse, KUI aur on jahtunud. : )
Kui aga vihast, siis... väidetavalt on kõige rohkem depressioonidiagnoose nö. intelligentsete inimeste seas.
Miks? Et nad nii koolitatud ja targad? Noh... mitte (valdavalt) seepärast.
Vaid seepärast, et nad on reeglina VIISAKAKS KASVATATUD.
Nö. hea lastetuba.
(Või on nö. kasvatanud end ise ehk õppinud ära nö. toimivad käitumusreeglid, mis siin-seal peaks tooma nn. edu.)
Mis aga võib olla sünonüüm hoopis heale dressuurile.
Ehk siis oma tegelike tunnete mahasurumisele (ja juba maast madalast) nö. välispidise mulje tekitamiseks,
et saada "normaalses" ühiskonnas "normaalselt" hakkama. Justkui VÄLISELT sellesama nö. ühiskonna harmoonia ja RAHU hüvanguks.
Mahasurumine ja teesklus aga ei tekita harmooniat vaid tekitab konflikti. Sisemise.
Ja korra see kaas ka ilmselt ära siiski lendab mingis oma apogees.
Või siis jah... sumbub veel hägusemasse (koroonilisse) lõksus-olemise-tundesse ehk deprekasse.
Ei, see POLE nüüd reegel seoses kasvatatud või intelligentsete või loomult rahumeelsete inimestega vaid on 1 variant, miks sisekonfliktid kelleski tekkida võivad.
Kuigi... ehk sa rääkisid sama, Kunglas.
Mul on... pisut raske su mõttekäikudest aru saada. Kohati. Peab tunnistama.
... parema kogemuse saamiseks palun lülita oma teadvuses blokeerija välja
Igal plahvatus(energial) on tegelikult olemas maandus.
Igal jõul vastasjõud.
Igal visinal oma äravoolukanali võimalus. Oska vaid suunata ja õigesse kohta kraavike kaevata.
Seega igal (sise)konfliktil ka oma (sise)lahend.
Eks õpime.
... parema kogemuse saamiseks palun lülita oma teadvuses blokeerija välja
Väikse Mina kui ego olemasolu näitab et osaletakse loovates eluprotsessides. Seega väikse ego olemasolu on igati normaalne või loomulik nähtus... reaalselt seda pole võimalik lihtsalt ära kaotada! Probleem tekib egoga siis kui ollakse pidevalt ja lihtsasti teiste inimeste, ühiskonna ja keskonna lükata-tõmmata... ehk kui elus puudub selge kontakt omaenda hingestatud eesmärkide (Suur Mina) ja neutraalse enesevaatlemisega (Kõrgem Mina).
