[zen faran]

Kas see nüüd kummitusejutt on aga...
Ühel õhtul astusin kodus läbi hallika suitsutaolise massi. Seda ei olnud palju, vaevu silmaga nähtav, umbes sedalaadi suitsuriba, mis võiks viirukist tulla, aga ilma igasuguse lõhnata. Järgmisel hetkel seda enam polnud. Ei osanud sellest midagi arvata, lihtsalt tundus veider, sest midagi parasjagu korteris ei põlenud.
Hommikuks olin juba haige, palavik 39,5C.

[teadlik]

minul on üks lugu rääkida, ja võtke seda kui õppetunnina..
niisiis olid siis kaks sellist pätipoissi kellele meeldisid mõisadest vanu asju varastada, läksid siis kodasoo mõisa, ja tahtsid sealt mingise kapi võtta, et pärast mingisele kollektsionäärile maha ärida. Nad viisid kapi autosse, kui siis järsku yks mees ütles et ta selg jubedalt sügeleb, eks siis vaatas järgi ja nägi et keegi oli ta selijale suure veretriibu tõmmanud.. järgmine päev pidid nad millegi pärast selle kapiga korra mõisa tagasi minema(ei mäleta täpselt mille pärast) , nad hakkasid siis ära minema kui järsku see triibuga mees ütles et tema ei näpi seda kappi enam, ta ütles et temast oleks kui mingi hing läbi läind ja öeld et ˇtubli mees oledˇ. eks see teine mees viis siis üksi selle kapi ära ja müüs maha.. järgmine hommik oli see mees surnud! ! ! ja see kellele ta selle kapi maha müüs oli talle keegi talle kõri kallale tulnud öösel..
PS!! jumala eest ärge käige kolamas mõisades ja veelvähem varastamas, äkki on mõnel hingel mingise asjaga palju mälestusi ja ei soovi sellest kapist lahti saada.

[sileo]

Elan 20 aastat majas , kus igal aastal novembrist kuni jaanuarini tunnen kellegi kohalolekut . Mõnikord ta kõnnib valjult (kops-kops), mõnikord teeb ulakust - kukutab riided varnast või hoopis suitsetab magamistoas (meie kodus ei suitsta keegi ).Suitsetamise pärast ma noomin teda . (see aitab , jätab paar-kolm päeva vahele).Üldiselt ei tekita ta meis mingisugust hirmutunnet , kuid mõned korrad on olnud päris ehmatavad : siis kui kukkusime kordamööda erinevatel aegadel ühel kindlal trepiastmel ninuli ja kõigile tundus , et justkui jalg pandi tee peale ette ning paaril korral hingas keegi mulle väga lähedalt kuklasse ( seda päise päeva ajal). Pean mainima , et niinimetatud halvad asjad juhtusid meiega vahetult peale maja renoveerimist .Ah jaa ,selles majas on sooritatud omal ajal kaks enesetappu (mõlemad meeskodanikud ).

[cambodia]

Isiklikult olen minagi oma elus kogenud nii mõndagi, mis tavamõistes suht arusaamatu ja kummastav...

[silmilm]

Mul kummitab juba kaks pool aastat. Alguses käisid kõrvalkorteris, midagi jahvatamas, olid mu peale päris kurjad. Siiamaani muidugi on. Siis mingit diktorit kuulsin ka veel, kes uudiseid ette luges. Mängivad mulle mingeid jumalusi ja tahavad vist mind kõiges maailma halvas süüdlaseks tunnistada. Kes teab ehk olengi. Aga millega ma küll selle ära olen teeninud, et hommikust õhtuni, mingi kahtlane seltskond mulle kärbseid pähe istutab ja hullu juttu ajab, igale poole kuhu lähen on need kummitused platsis ja proovivad mind eksitusse viia. Mingit privaatelu ei ole ja kõik, mis teen, mõtlen tunnen, kogen on sellele seltskonnale teada. Elu hullem kui laborirotil. Tegelased mind suitsiidikatsetele korduvalt lükand, ühe korra põgenesin hullarist ja tõmbasin tabletid viinaga sisse. Lootsin ikka elu ja nende tulnukate eest igaveseks eemale saada aga ei, ärkasin haiglas ja peale seda ei anta rahu ei psühhiaatrite, perekonna, meedia, riigi ega terve selle fucking kupatuse poolt nimega maailm. Ei ole ühtegi head plaani ka, et siit pääseda. Psühhiaater arvab, et olen paranoiline skisofreenik. Loll olin, et kedagi üldse usaldama hakkasin ja nagu x-filesis õeldud, trust no1. Olen nii loll, et seda saiti ka usaldan ja üldse enda elust midagi kirjutan. Eks ise loll olen et üldse kellegi juttu kuulda olen võtnud. Neid ravitsemisraamatuid ka kuhjade viisi lugend, ainult segasemaks asju teind. Iseendale on raske rahu anda, vahepeal ikka mõtlen, mis maailm see on kus elame. Midagi kiiduväärt selles rikaste poolt juhitavas süsteemis ei ole. Andestamisse ka enam usku ei ole, mingi hetk ikka praktiseerisin seda, abiks oli teatud hetkedel aga enam ei usu küll sellesse mõistusega ära seletamise proovimisse. Lähen teen ühe suitsu. Ehk meenub veel...

[VLAD]

Vaimud tapavad inimesi. Pirita ja Väike-Ameerika ülesõidu-koha saladused. Enesetappe põhjused. http://dea.nlib.ee/fullview.php?frameset...nid=160058
Vaimud muutuvad rahutuks. Tartus ja Tallinnas kummitab. Vaimude majad ja päevapildid. http://dea.nlib.ee/fullview.php?frameset...nid=160050
Kuresaares jalutavad vaimud vabalt ringi. http://dea.nlib.ee/fullview.php?frameset...nid=160026

[Tinar]

Keegi postitas: "Ühel õhtul astusin kodus läbi hallika suitsutaolise massi. Seda ei olnud palju, vaevu silmaga nähtav, umbes sedalaadi suitsuriba, mis võiks viirukist tulla, aga ilma igasuguse lõhnata."

Meenub pilt nõukaajast. Tallinna vanalinnas oli töökoda kus töötasin tollaal. Oli suvine aeg ja vahtisin seni kuni pink töötles materjali, aknast õue. See oli selline vanalinna majade vahel olev siseõu kus said viibida vaid ümbritsevate majade elanikud või seal töötavad isikud. Mõnus kesksuve päike paistis ühte õue nurka ja seal lösutasid hulkuvad kassid. Üks kassidest oli külili ning teine kass tuli ligi ning hakkas käppadega külili olevat masseerima. Muudkui sõtkus ja sõtkus ning ühel momendil tõusis massaazi saavast kassist välja selline suitsuriba nagu tänapäeval näeb süüdatud lõhnapulkadest tulevat. Suits ei olnud tolmupilv või mingi muu ollus vaid ehtne, hallikassinise suitsu juga mis peagi haihtus. Esimene mõte oli, et see lamav kass oli surmavalt haige ja teine püüdis teda päästa aga hing sellegi poolest lahkus kassist. Hiljem oli näha, et mõlemad kassid lahkusid ja keegi neist ei surnud. Mis sellist suitsufenomeni põhjustas, ei tea...

[Aadu66]

Kummast kassi otsast see vine välja tuli?

[Tinar]

Tuli välja kassi keskelt. Sealt kus teine kass sõtkus.

[xcad]

Tuli välja kassi keskelt. Sealt kus teine kass sõtkus.

Kass on üldse mõstiline loom. Kunagi olin rängas depressioonis ja haige, nagu alati lisandus veel midagi gripisarnast ja olukord polnud kiita......majanduslik krahh ähvardas koos lahutusega. Kass tuli rinnale sõtkuma, küüned väljas ja nii ta ~30min tegutses, peale seda oleks nagu uuestisündinud, hädad lahkusid.

[Maario]

Mul üks sõber käis vahepeal igal suvel Põlvamaal sugulaste pool. Kord olid nad kohalike noortega läinud öösel ühte mahajäetud majja kolama. Legend oli selline, et seal majas olla kunagi- vist sõja ajal- mingid inimesed ära tapetud ja põranda alla maetud. Peale seda oli maja hüljatud, aga siiski jäi sinna mingisugune mööbel sisse. Nad kolasid seal tubades ringi, näitasid taskulampidega valgust ja oli mõnusalt creepy olek olnud. Aga kuna seal oli veel mööblit, siis tuli ette ka vandaalitsemist.
Väljudes, ukse vahel, kuulsid nad selja tagant nõrka nördinud häält: "Oli vaja või!?"

[Maario]

Panen siia ka loo, mille avaldasin varem ühes teises foorumis:

"Aga see tuletas mulle meelde minuga ja minu sõpradega juhtunud loo.
Istusime sisuliselt keset metsa vana talumaja (talu on seal olnud vähemalt 150 aastat juba, maja enda ehitusaastat ei tea) suveköögis, mis on päris kõbus ehitis, neli kindlat seina ja riiviga suletav uks. Kütsime kaminat ja grillisime. Rahvast oli vast seitse inimest ja talumajas magasid sõbranna vanemad. Öösel läksid seltskonnast kaks poissi jalgratastega kuhugi ära ja lubasid paari tunni pärast tagasi tulla. Kui grillimisest tüdinesime, otsustasime ajaviiteks vaime välja kutsuda. Üks poiss keeldus sellest ja viskas suveköögi diivanile pikali, tõmmates nahktagi üle pea ja pobisedes, et temale aitab. Küsisime, et millest aitab? Siis ta rääkis, et oli hiljuti ühes teises seltskonnas kutsunud vaime välja ning neil läks asi päris tõsiseks- riided hakkasid kinnises toas nagides liikuma ning seina peale ilmus suur must vari. Ütlesime, et ok, ära siis osale. Jätkasime. Kuidas me seda rituaali tegime, ma ei ütle, sest raudselt keegi proovib järgi. Aga see ei olnud mingi Bloody Mary teema igatahes :lol: Nii, olime natuke aega jamanud, kui järsku ilmusid tuppa 9 rohelist putukat. Võimalik, et need olid mingid viljasöödik-putukad, ma ei ole bioloog. Aga kust neid järsku kinnisesse ruumi 9 tükki korraga tuli? Lendasid ringi veidi aega, siis segas järgmine nähtus vahele. Ukselink hakkas lõgisema. Tugevasti üles-alla, nagu keegi inimene liigutaks seda närviliselt. Väljas pidi olema kaks koera, aga koer liigutab lingi vastu hüpates seda hoopis teistmoodi. Samuti ei olnud kuulda teisi koerale iseloomulikke helisid ega kraapimist. Mina istusin uksele kõige lähemal, panin ukse kiiresti riivi. Link liikus hiljem veel mõned korrad samamoodi.
Veidi aja pärast, kella kolme paiku öösel, kuulsime väljast kõnekõminat. Nagu kaks meest räägiksid. Kohe pikalt jutustasid, ainult sõnadest ei saanud aru. Mõtlesime, et need kaks poissi on tagasi või siis mingi lambist külajoodikud on tallu eksinud (ehkki need joodikud, kes talu teadsid, oleksid siis otsejoones suvekööki meie juurde tulnud) ja mingid võõrad ei oleks sinna üldse osanud sattuda. Tegin ukse lahti ja hüüdsin, et tulge siia siis, mis jutustate. Kõne katkes, aga kedagi ei tulnud. Panin ukse kinni ja krt küll, jälle hakkas ukselink üles-alla käima kiiresti :lol: See oli creepy juba ja panin uuesti ukse riivi. Umbes tund hiljem alles jõudis üks seltskonnast varem lahkunud poiss jalgrattaga tagasi, ta tuli üksi ja alles hingeldas sõidust, seega tema ja see teine poiss ei saanud ennem õues jutustada. Teine poiss oli koju magama läinud.
Hommikul veidi ennem valgeksminekut said meil kaminapuud otsa ja üks poiss ning üks tüdruk läksid puukuuri uute järele. Taskulambi võtsid kaasa, et kuuris paremini näha. Ometi tulid karjudes ja kiljudes tagasi ilma puudeta. Seletasid meile, et seal kuuris oli keegi, mingi kogu. Nad olid taskulambiga korraks peale näidanud ja see oli olnud "nagu suure peaga väärarenenud beebi". Nii nad mülemad ütlesid ja ma ei usu, et nad selle jutu jõudsid väljas kokku leppida, sest puukuur oli sealsamas ja nad hakkasid suht kohe karjuma. Istusime siis ilma puudeta kuni väljas valgeks läks, rohkem midagi kummalist ei juhtunud. Sel päeval vähemalt mitte, teistel päevadel toimus seal talus veel nii mõndagi, aga ei viitsi hetkel kribada rohkem neid juhtumeid ."

[xcad]

Väga huvitav kogemus. Miks mobiiliga videot ei teinud? Inimene näeb, tunneb aga mis selle taga on jääb arusaamatuks, kui foto või video midagi näitab oleks kindlam. Kas on üldse head eesti "vaimuvideot" kus on asjad selgelt näha ja võltsimine puudub? Karjumine küll ei aita, kui seal taga on "midagi" siis saab sellest jõudu juurde. Samas nagu liiga palju ühe õhtu jaoks?

[Maario]

Meil oli seltskonna peale üks Nokia 3310, sellega videot ei tee. Aga nii see kõik oli, nagu kirjutasin. Seal talumajas olid varem- vene ajal- elanud tüdrukud, kes samuti vaime välja kutsusid. Mul elasid kaks sõbrannat seal sel perioodil kui toimusid eelmises postituses kirjeldatud sündmused. Tüdrukud rääkisid, et nad on näinud varje ning aeg-ajalt oli elektrisüsteemi seinakontaktidest kuulda inimeste kõnet Niimoodi, et kuuled nagu kusagil töötaks raadio summutatult.. aru ei saa, kust see tuleb.. lõpuks taipad, et pistikupesast, ja kõrva sinna juurde pannes kuuled inimeste juttu. Ühel sõbral oli ka selline kogemus seal majas, et läks tahatuppa magama, ning üks moment kuulis, et keegi tuleb tuppa, istub voodiservale ning siis poeb tema juurde teki alla. Ta arvas, et sõbranna tuli kaissu, ning tahtis kätt ümber panna, aga käsi tabas tühjust. See poiss ei ole kunagi vaime uskunud, aga ütles, et väga reaalne kogemus oli. Ta ei oleks seda niisama välja mõelnud. Ise olen seal majas tundnud seletamatuid külmalained ja sellist tunnet, nagu oleks seal midagi kurja.
Ma ei sunni kedagi uskuma neid lugusid, aga võin puhta südamega öelda, et nii ma neid asju nägin, kuulsin ja tundsin. Minu fantaasiat siin ei ole.

[xcad]

Meil oli seltskonna peale üks Nokia 3310, sellega videot ei tee. Aga nii see kõik oli, nagu kirjutasin. Seal talumajas olid varem- vene ajal- elanud tüdrukud, kes samuti vaime välja kutsusid. Mul elasid kaks sõbrannat seal sel perioodil kui toimusid eelmises postituses kirjeldatud sündmused. Tüdrukud rääkisid, et nad on näinud varje ning aeg-ajalt oli elektrisüsteemi seinakontaktidest kuulda inimeste kõnet Niimoodi, et kuuled nagu kusagil töötaks raadio summutatult.. aru ei saa, kust see tuleb.. lõpuks taipad, et pistikupesast, ja kõrva sinna juurde pannes kuuled inimeste juttu. Ühel sõbral oli ka selline kogemus seal majas, et läks tahatuppa magama, ning üks moment kuulis, et keegi tuleb tuppa, istub voodiservale ning siis poeb tema juurde teki alla. Ta arvas, et sõbranna tuli kaissu, ning tahtis kätt ümber panna, aga käsi tabas tühjust. See poiss ei ole kunagi vaime uskunud, aga ütles, et väga reaalne kogemus oli. Ta ei oleks seda niisama välja mõelnud. Ise olen seal majas tundnud seletamatuid külmalained ja sellist tunnet, nagu oleks seal midagi kurja.
Ma ei sunni kedagi uskuma neid lugusid, aga võin puhta südamega öelda, et nii ma neid asju nägin, kuulsin ja tundsin. Minu fantaasiat siin ei ole.

Eitamine ei ole õige. Mõned asjaga rohkem kursis olevad inimesed võiksid tulla vaatama ja seda fenomeni uurima, poltergeist järsku? Kas kassid koerad reageerivad? Järsku on asukoht anomaalne, ma mõtlen mingi maalune jõgi või sarnane anomaalia?

[Maario]

Seal majas elavad nüüd teised inimesed, ma ei tunne neid eriti ja ei usu, et nad lubavad kellegil sinna uurima tulla. Aga ei ole ka viimasel ajal kuulda olnud kummitamistest seal, vähemalt minuni ei ole jõudnud.

[Maario]

...otsustasime ajaviiteks vaime välja kutsuda. Üks poiss keeldus sellest ja viskas suveköögi diivanile pikali, tõmmates nahktagi üle pea ja pobisedes, et temale aitab. Küsisime, et millest aitab? Siis ta rääkis, et oli hiljuti ühes teises seltskonnas kutsunud vaime välja ning neil läks asi päris tõsiseks- riided hakkasid kinnises toas nagides liikuma ning seina peale ilmus suur must vari.

Panen ka selle loo kirja.

Nad olid olnud ühes külas nõukaaegses kortermajas ja igavusest hakkasid vaime välja kutsuma. Asi läks käest ära. Kõigepealt hakkasid nagides liikuma riided- rasked nahktagid. Uksed-aknad olid seejuures kinni ning tuuletõmbust ei olnud. Mõne aja pärast ilmus seinale suur must vari, mis meenutas mõneti inimest. Poisid olid üsna ehmunud siis juba, aga üks julgem läks ligi ning lõi varjule jalaga "kõhtu". Samal hetkel vari kadus. Poiss ütles, et oli tundnud talla all naljakat kõdi. Veidi aja pärast mindi laiali, igaüks oma koju. See poiss, kes varjule jalaga andis, pidi minema paar kilomeetrit mööda pimedat maanteed. Järgmisel päeval rääkis teistele, et koduteel olid talle korduvalt vastu tulnud tumedad kogud. Tema arvas, et nagunii kohalikud inimesed ja tuttavad, ning oli proovinud neid kõnetada, aga kogud nihkunud muudkui lähemale ja viimaks ta nägi, et need on hoopis varjud, mitte inimesed. Aga need (või nad) ei liikunud kuigi kiiresti, pigem justkui aegluubis. Poisil hakkas hirm ja ta jooksis eest ära.
Sellest ööst alates kummitanud tal kodus nii kõvasti, et ükski trikk vaimude vastu ei aidanud. Ja vaimud kiusasid anult teda, mitte teisi perekonnaliikmeid. Esimesel võimalusel kolis ta vanematekodust minema, rohkem ei ole ma temast kuulnud.

[cambodia]

Mnjah,...
Maario poolt väljatoodut lugedes, jääb mulje, justkui peaks taolistel juhtudel olema ilmselgelt täidetud mingid kindlad, kriteeriumid- tingimused!
Et siis, (kooli)noorte, alaealiste seltskond, kohustuslik taldriku- supitirina- vidina kaudu vaimudega, midaiganes, suhtlemine, kindlasti öö- hilisõhtu! Sosinad- nõrk hääleke (huvitav, miks just nõrk?) "teistpoolsusest", mingid oletatavad varjud...jne...

Paljuski julgen väita, et hirmul on suured silmad. Seda enam, kui ennast teadlikult "ülesse keerata- kruttida".

Oma kogemustele toetudes ütlen üheselt, et nädalapäeval, kella- aastaajal, kodanike eelhäälestusel, ilmastikul, seltskonna vanusel- suurusel, tirina keerutamisel...jne, pole antud sündmustega vähimatki pistmist!
Kui asjad toimuvad, siis nad tõesti lihtsalt...toimuvad.
Häälfenomenide kohapealt niipalju, et tegemist peaks olema "korraliku" heliintensiivsusega- helivaljusega. Elik siis, üheselt ja selgelt kuuldava- fikseeritava kisa- kära, mölina, jutu,...müdina, müra, midaiganes...heliga või paremal juhul korduva helide seeriaga.
Alla selle, kohe kuidagi, arvesse ei lähe!

PS!
Esmaselt tasuks tutvust teha korteri- elamu- talu- maaüksuse...ajalooga + xcad-i poolt öelduga.
Kus on sinna tuleb juurde.
Kus ei ole, seal ei ole. Keeruta tirinat palju tahad!

[Maario]

Ei ole mitte midagi taolist väitnud. Need lood olid lihtsalt juhuslikud juhtumised, mis esimesena meelde tulid. Tean ka selliseid keisse, kus vaime välja ei kutsutud ennem paranähtuste avaldumist, ja kus hääled on olnud valjud. Aga kuna siin on üks cambodia-nimeline eriti konfliktne ja ainult närib tähte täie rauaga, siis ma ei raiska rohkem energiat nende kirjeldamise peale.

[cambodia]

"Kuskil on täiesti õigesti öeldud, et hästikasvatatud inimene võib kõike lugeda. Selle üle, mis on loomulik, võivad imestada ainult suurimad sead ja rafineeritud rõvetsejad, kes ei näe oma näruse valemoraali juures sisu, vaid tormavad vihaselt üksikute sõnade kallale".

Jaroslav Hašek

Pea püsti!
Julge pealehakkamine on pool võitu.

[sissy_]

Tegelikult on kummitused ehk maale kinnijäänud hinged olemas. Me ei peaks neid kartma (kuigi neid kohates tekib hirm), vaid mõjutama minna edasi...valgusesse.

[Sekhmet]

Huvitav dendents on,et ma olen märganud viimasel ajal ,et väga palju skeptilisi inimesi on saanud kummituse kogemuse osaliseks.Kas see on kuri saatus või kättemaks uskmatuse eest aga neid juhtumeid on mitu.
Raske on uskuda asju mida pole
ja pole ka võimalik väga tõestada.

[Lihtsalt002]

Huvitav dendents on,et ma olen märganud viimasel ajal ,et väga palju skeptilisi inimesi on saanud kummituse kogemuse osaliseks.Kas see on kuri saatus või kättemaks uskmatuse eest aga neid juhtumeid on mitu.
Raske on uskuda asju mida pole
ja pole ka võimalik väga tõestada.

Räägi siis lähemalt neist juhtumitest.

[akkillus]

Ma kirjutan judinaid tekitava loo enda elust, mis juhtus rohkem kui 30nd aastat tagasi Tallinna paneelikas. See ei ole nii tähtis lugu, et eraldi teemat teha. Ma olin siis seitsme või kaheksa aastane. Päev enne kui mu õde suri lastehalvatuse vaktsiini tagajärjel kolmandal päeval, lendas paneelika korteri aknalaua peale suur vares ja jäi õde mitu minutit järjest vahtima. Ema hakkas kartma ja tõmbas kardina ette. Mul tekkis hirm ilmselt ema kaudu. Siis aasta hiljem ma olin kuskilt kuulnud teiste poiste käest tondijuttudest, et surm enne koputab kui ära viib, aga kui tahad ellu jääda siis ei tohi välja teha. Siis proovisin üksi seda esile kutsuda, mõttes lihtsalt soovisin koputust ja koputaski kirjutuslaua peale kolm korda. Kui praegu täiskasvanuna seda kordan, siis ei teki midagi. Kui korterist ära kolisime teise kohta siis uute elanike laps suri surnuna ja nad kolisid teise kohta. Kui ma kuueselt sinna täiesti uude paneelikasse kolisin, siis keegi oli suure musta värviga keldri seinale trepi alla kirjutanud minu nime. Iga trepi all on selline punkri laagne koht paneelikates. Miks sellist asja teha? Mul teisi nimekaimusid seal ei olnud, terves majas polnud minu nimelist. Sel ajal trepikojade uksed kinni ei käinud ja selle võis sinna kirjutada ükskõik kes. Igatahes ma arvan, et väga kahtlastel asjaoludel ja mingi tagamõttega see oli tehtud.