[Ilo]

Minuteada sinna hetkel üksinda sisse ei saa, peab grupp olema, aga homme kontrollin su väidet.

Värav on lahti, uudistajad saavad sisse. Grupiga on eraeksursioon.

[Hundid]

Minuteada sinna hetkel üksinda sisse ei saa, peab grupp olema, aga homme kontrollin su väidet.

Värav on lahti, uudistajad saavad sisse. Grupiga on eraeksursioon.

Ma käisin seal 1 aasta tagasi

[Raksha]

Ma elan juba 4. aastat Patarei vangla vahetuse laheduses.
Umbes 1,5 aastat peale sisse kolimist tekkis mulle "tont" korterisse. Labikaivaid vaime on siin kogu aeg, aga need hoiavad omaette, lihtsalt liiguvad labi ja ei puutu minusse, aga see "tont", tema jai. Hakkasin unes yhte verise naoga vanameest nagema ning tajusin ohtuti ja oositi voodi korval kurja ja vaga musta energiat. Yhel ohtul kui tundsin jalle seda halba vaimu enese laheduses, palusin tal lahkuda, mispeale ta laks veel kurjemaks ning lendas mulle peale. Ma olin nag uksega vastu nagu saanud, totaalses paanikas ja pogenesin kodust ema juurde.

Ma sain abi yhelt noialt, kes tekitas mu kodu juurde orgaanilise varava, mille kaudu koik rahutud hinged said lahkuda. Vaga pikka aega oli vaikus, nyyd tunnen, et jalle hiilivad. Ohtuti kaib voodi juures vaim, samuti must, kes nagu roomaks mooda porandat... Iga kord, kui teda jalle toas tajun, tekitan endale kiiresti kaitsva kilbi ymber, et ta mulle lahedale ei paaseks. Mul tuleks temaga toenaoliselt suhelda aga ma kardan :-/ Kui ta mind rahule ei jata, tuleb mul jalle abi paluda, voi ara oppida, kuida seda orgaanilist varavat ise teha.

[murmur]

Ma elan juba 4. aastat Patarei vangla vahetuse laheduses.
Umbes 1,5 aastat peale sisse kolimist tekkis mulle "tont" korterisse. Labikaivaid vaime on siin kogu aeg, aga need hoiavad omaette, lihtsalt liiguvad labi ja ei puutu minusse, aga see "tont", tema jai. Hakkasin unes yhte verise naoga vanameest nagema ning tajusin ohtuti ja oositi voodi korval kurja ja vaga musta energiat. Yhel ohtul kui tundsin jalle seda halba vaimu enese laheduses, palusin tal lahkuda, mispeale ta laks veel kurjemaks ning lendas mulle peale. Ma olin nag uksega vastu nagu saanud, totaalses paanikas ja pogenesin kodust ema juurde.

Ma sain abi yhelt noialt, kes tekitas mu kodu juurde orgaanilise varava, mille kaudu koik rahutud hinged said lahkuda. Vaga pikka aega oli vaikus, nyyd tunnen, et jalle hiilivad. Ohtuti kaib voodi juures vaim, samuti must, kes nagu roomaks mooda porandat... Aga ma kardan temaga suhelda :-/ Kui ta mind rahule ei jata, tuleb mul jalle abi paluda, voi ara oppida, kuida seda orgaanilist varavat ise teha.

Tundub justkui elaksid sealpool kuhu jäid kunagi nö tapikambrid. Kuulus kamber 101 oma legendiga ei pruugi sugugi väljam6eldis olla. Veel 90-ndail rippus selle kambri ukse ees 2 tabalukku ja isegi töötajad ise rääkisid 6udusjutte selle kambri kohta. Seal olnud inimesed kas hulluks läinud v6i end üles poonud mingil p6hjusel. Seega peaksid kindlasti v6imalisel selle värava loomise ära 6ppima. Ole tugev!

[Raksha]

Kuhu ilmakaarde see kurikuulus kamber jaab? Ise elan kohe Kalarannas, ehk siis vanglast vaid paari minutilise jalutuskaigu kaugusel.

[murmur]

Kuhu ilmakaarde see kurikuulus kamber jaab? Ise elan kohe Kalarannas, ehk siis vanglast vaid paari minutilise jalutuskaigu kaugusel.

Ilmakaart ei oska ma öelda, aga kui tead kus on värav ja peauks siis sealt paremale ja peale valvelaudu ümber nurga ja paremale, kurikuulus kamber jääks siis vasakut kätt koridori alguses.

[murmur]

Vanglate põhivaimudeks on need mitteorgaanilised, kes koolitasid vargaid seaduses. Varas seaduses oli vangla eliit, olles ise kinni naril meditatsioonis, suutis ta oma energiakehaga vangla seinte vahelt välja minna, kolada oma varaste maagilise liini võimalikes varguste kohtades ja juhatada siis oma grupp näiteks juveelivargusele.
Samal ajal oli ta nähtamatu valve kes hoiatas ohtude ja jälituse eest.
Nii et huvitavad kohad on vanglad, ega muidu üritata ristiusuga hoolikalt neid teisi tegelasi vangidest eemale tõrjuda.

Küll on alles huvitav ja humoorikas seletus asjale
Olles nüüd üdini aus - veetsin eelnimetatud hoones ise aega 80-ndate l6pus 90-ndate alguses ja millegipärast tikkusid mulle m6ned neist nö eliiti kuuluvaist kirjas6braks. Üks neist jäigi suhtlema ja juba pereelu elades on minult uurinud kuidas last lutist v66rutada Oleme ka parateemadel vestelnud, mediatsioonist see sell küll midagi ei teadnud.

[Raksha]

Kuulge, aga laheks ja teeks seal ikkagi yhe ekskursiooni?? Oleks keegi veel tulija, ma paris yksi ei taha minna?

[Vesilik]

Vanglate põhivaimudeks on need mitteorgaanilised, kes koolitasid vargaid seaduses. Varas seaduses oli vangla eliit, olles ise kinni naril meditatsioonis, suutis ta oma energiakehaga vangla seinte vahelt välja minna, kolada oma varaste maagilise liini võimalikes varguste kohtades ja juhatada siis oma grupp näiteks juveelivargusele.
Samal ajal oli ta nähtamatu valve kes hoiatas ohtude ja jälituse eest.

Küll on alles huvitav ja humoorikas seletus asjale

Seaduslikud vargad ehk otsetõlkes vene keelest vargad seaduses (kust on muide otsetõlkes tulnud enamus eestistatust vangla argoozt) tähendas vene vangilaagrites isikuid(kinnipeetavaid kriminaale) kes tegid administratsiooniga koostööd ja neil lubati seetõttu kehtestada seal oma hierarhia ja ajada äri,kehtestada oma racket ehk väljapressimissüsteem ja olla seeläbi teenides vanglaadminastritsatsioonile raha neile kasulik.
Seaduslike varaste klass ehk nende kes teenivad kriminaalsel teel raha omades seadustandva ja täidesaatva võimu katust on Eestis ammu kehtestatud.Võiks öelda et enamus valitsusest ja ametkonnast kuulub sinna.Näide:

Põhimõtteliselt väljapressimiseks jah. Kuid kõige tähtsam minu arvates on elanikkonna selekteerimine. Ilma kohtu määruseta teostatakse Eestis jälitustegevust iga isiku suhtes (vähemal või rohkemal määral). Keegi sind "väikeste" asjade pärast kinni ei pane, ametlikku käiku ei anta. Sest siis sa suudaksid välja mõelda selle jälitamise olemuse ja teostaja. Selle asemel satud Sa nn. "musta nimekirja", mille alusel hakkad kas vastavaid töökohti saama või hakatakse sulle "kuritegusid matkima". Jätsin märkimata, et sa ei pea olema kurjategija ega ka kuritegusid toime panema, et sellesse nimekirja sattuda - piisab, kui su nägu mõnele otsustajale ei meeldi.
Kui sa seda ei usu on see sinu probleem. Ise olen selle läbi elanud ja usun ka. Põhimõtteliselt hakkas asi sellest, et mind varastati 6 korda järjest paljaks. Politseisse avalduses kahtlusaluste nime kirjutamine oli "nende" arvates suur viga ja selle peale valati meile kaela pasarahe. Sellest oli ka juba aru saada, et see 6 korda järjest paljaks tegemine ei olnud "juhuslik" - see oligi meile mingisugune "Karistus", mis oli riiklikult aktsepteeritud. Mille eest ei tea siiani. Sellepärast vihkangi igasuguseid salaühinguid ja uut maailmakorda. Kui võimalus avaneb, valan neile täie rauaga tagasi. Minu jaoks on Eesti kodumaa, mitte riik. Paljud ei tee neil asjadel vahet.

[zen faran]

Kuulge, aga laheks ja teeks seal ikkagi yhe ekskursiooni?? Oleks keegi veel tulija, ma paris yksi ei taha minna?

Juhul, kui ekskursioon toimuks öösel, siis. Päeval juba küllalt käidud

[cambodia]

Mõned head aastad tagasi, juhtusid minu ajutisteks töökaaslasteks kaks vene rahvusest meeskodanikku, kes oma karjääri mundrikandjatena olid alustanud kunagises Patarei vanglas, valvurkoosseisus- sisevalves. Kuigi tegemist ei olnud kuigi jutukate tegelastega, oli mõlemal siiski pajatada vähemalt üks kummaline ja seletamatu kogemus oma kunagisest töökohast.

Öörahu, kinnipeetavad on lukustatud kambritesse. Vangla sisekorraeeskirjad näevad ette, et valves olev ametnik, on kohustatud teatud ajaintervalli möödudes, tegema tema valvatavas sektsioonis, vangla osas kontroll ringkäigu.
Ühe sellise ringkäigu ajal märkab valvur (minu nn. tulevane kolleeg), keset valgustatud koridori seismas apaatset habetunud mehekogu. Ilmselgelt ei ole tegemist kellegiga vangla töötajatest. Isik kannab kummalisi räbaldunuid, lohvakaid, määrdunuid, halli värvi riideid. Ja mis kõige tähtsam, on valvurile täiesti tundmatu ega meenuta kedagi valvatavatest. Ametnik kiirendab sammu, et mehele läheneda, see omakorda kõnnib eest ära. Käsklusele seisma jääda, võõras ei reageeri. Hakkab valvur jooksma, jookseb ka võõras. Kuni lõpuks ühe lukustatud ukse ees, aeglaselt ja rahulikult seina sisse kaob. Selle sündmuse mälestuseks, valgus tundmatu haihtumise kohas, seinalt põrandale, päris korralik veeloik.

Pärast vangla ametlikku sulgemist, jäi endisesse kinnipidamisasutusse veel küllalt suur hulk asju ja esemeid, mida mugavuse mõttes ametkondlikult ei viitsitud või ei tahetud kaasa võtta. Seda olukorda aga kasutasid ära endised vangla töötajad, kes juba suletud vanglas nn. "röövretkedel" käisid ja kõik käepärase sealt lihtsalt minema tassisid.
Ühe sellise "ekspeditsiooni" käigus (keskpäeval, muideks) sattus minu teine nn. tulevane kolleeg, eriti rikkaliku nodiga varustatud, endise juhtivtöötaja ametiruumi. Tahab vennike teisi appi kutsuda asju vedama, võtab pihku ukselingi, avab ukse, väljub ja...on samas ruumis hoobilt tagasi. Juskui ei olekski uksest välja läinud, ruumist lahkunud. Ja nii teist korda. Kolmandat korda. Neljandat... Ühtekokku proovis mees ruumist väljuda üle kahekümne minuti, kuid tulutult. Tulemus oli ikka üks, välja ei saa.
Hüsteerikas proovib aknaid avada, lõhkuda. Karjub. Null. Spektaakli lõpetasid kamraadid, kes tulid vaatama, kuhu ta nii kauaks jääb.
P.S. Kuna tegemist oli tõsise ellusuhtumisega ja ääretult fantaasiavaeste, esoteerika kaugete tegelastega, siis on küllaltki ebausutav, et nood kaks võtsid vaevaks, heast peast, mingit jama kokku luuletada.

Enda isiklik kogemus Patarei vanglaga oli puhtalt tööalane, kus ametiülesannete täitmiseks, tuli toda paika mõnikord ka külastada. Töiselt olen pidanud suhtlema ka persoonidega, kes aastaid Patareis surmanuhtluse täideviimist oodanud ja kelle kõrgeim karistusmäär on sõna tõsise mõttes, viimasel minutil muudetud eluaegseks vangistuseks. Ja näinud seda, mida see teeb inimese psüühikaga.

Hukkamist, surmanuhtluse täideviimist Patareis on kirjeldatud järgmiselt: Ametlikult on siin nii mürgitatud, poodud kui ka maha lastud. Poodi aastail 1934–1940. Hukatavale anti viis minutit otsustamiseks, kas ta võtab mürki või valib köie. Enne ja pärast (ehk siis esimese vabariigi alguses ning Nõukogude ajal) oli eelistatud meetod mahalaskmine. Paus oli vaid 1964. ja 1989. aasta vahel, mil kõik hukatavad transporditi tollasesse Leningradi. Hukkamised tõi tagasi kütusekriis – odavam oli inimene kohapeal maha lasta. Hukkamisest enne selle täideviimist teada ei antud. Nõukogude süsteem oli selline, et ega otsuse täideviijad ise ka hästi teadnud, millal hukka­mi­ne toimub – kunagi polnud kindel, kas timukas jõuab kohale... Maha­laskmispäev nägi välja umbes järgmine. Süüdimõistetu lubati nagu tavaliselt duši alla juhatada, kuid kohas, kus duši alla mineja pidi vasemale keerama, lükati ta hoopis teisest uksest sisse. Seal oli juba „rahvas ootamas”, prokurör tegi veel lühikese kokkuvõtte, kästi aluspesuni lahti riietuda, tõmmati vildist kott pähe, viidi kõrvalruumi, sunniti kõhuli maha heitma ning asetati pea alla puutükk – et kuul rikošetist kedagi teist ei tabaks. Seetõttu pole ruumis ka ühtegi kuulijälge. Ainuke tähenduslik element on väike räpane äravooluava põrandas – sinna voolas veri. Kõrvalruumis on paks must kummivoolik, millega ruum ära pesti. Viimane inimene hukati Patarei vanglas 21. septembril 1991. Kuigi surmanuhtlus säilis seadusandluses, kuni 1998. aastani ja inimesi mõisteti surma ka pärast 1991. aastat, ei viidud surmanuhtlust enam täide.

[cambodia]

Elu Patareis 90ndatel: http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudis...d=69044893

[cambodia]

...aga astusin uksest välja……täiesti selge inimene astus juhataja kabineti ukse poole. Uks oli nurga taga 1-1,5m ja kogu kadus, uks käis lahti ja kinni. Kuuldav ukse avamine ja sulgemine…egas midagi Gleb Vassiljevits tuli läbi. Istusin suitsunurka ja vaikus….imelik, mingid hääled peaks ikka olema ja lähen ust katsuma LUKUS! Kuidagi kõhedaks võttis, tegin häda, kontrollisin veel ust, ikka lukus….ühtegi häält ei ole nagu hauas...

Tallinna Keskvangla (rahvapäraselt Patarei vangla või lihtsalt Patarei) oli see koht, kus endised kinnipeetavad, kogu elusuuruses, seinte seest välja ilmusid, mööda koridore jalutasid, et siis uuesti seinte sisse kaduda...
Mingi ime polnud ka see, kus vanglapersonal fantoomi mööda koridori taga ajas, olles täiesti veendunud, et tegemist, mingil moel kambrist lahti pääsenud tegelasega...
Või siis tahad ruumist lahkuda, avad ukse, väljud, ja voilà... Oled jälle samas ruumis tagasi. Ja nii ikka uuesti ja uuesti...

[xcad]

...aga astusin uksest välja……täiesti selge inimene astus juhataja kabineti ukse poole. Uks oli nurga taga 1-1,5m ja kogu kadus, uks käis lahti ja kinni. Kuuldav ukse avamine ja sulgemine…egas midagi Gleb Vassiljevits tuli läbi. Istusin suitsunurka ja vaikus….imelik, mingid hääled peaks ikka olema ja lähen ust katsuma LUKUS! Kuidagi kõhedaks võttis, tegin häda, kontrollisin veel ust, ikka lukus….ühtegi häält ei ole nagu hauas...

Tallinna Keskvangla (rahvapäraselt Patarei vangla või lihtsalt Patarei) oli see koht, kus endised kinnipeetavad, kogu elusuuruses, seinte seest välja ilmusid, mööda koridore jalutasid, et siis uuesti seinte sisse kaduda...
Mingi ime polnud ka see, kus vanglapersonal fantoomi mööda koridori taga ajas, olles täiesti veendunud, et tegemist, mingil moel kambrist lahti pääsenud tegelasega...
Või siis avad mõne ruumi ukse, väljud, suled ukse ja oled... jälle samas ruumis tagasi... ja nii ikka uuesti ja uuesti...

Nii hull päris polnud ja lisaks 1x. Seinast ei tulnud, "lihtsalt oli" kui ukse avasin, heliefekt ehk ukse selgumine - avamine. Usun, et mingi kohamälu? Mingeid piinakambreid või mõrvu ei teatud, et seal oleks toimunud, küll hilisem "teleportatsioon" on müstika, plekk joonistekapil aga puhas "materiaalne asitõend". Usun, et sellel on ka maine seletus mitte raamatust "Libarebased ja Kooljad" teemadel

[cambodia]

Eks nood, sajandeid vanglateks/kinnipidamisasutusteks olnud hooned/paigad, ongi juba oma olemuselt anomaalsed ja igati negatiivse kohamäluga...
Niiet, mis seal imestada.
Olen sellel teemal vestelnud, nii Patareis, Krestõs, kui ka Vladimirski Centralis leiba(aega)teeninud meestega... Paljuski ohvitserkoosseis. Lood oma olemuselt suht sarnased.
Häälfenomenid, veidrad "külmad kohad", vähestel juhtudel kuhugi ruttavad/haihtuvad fantoomid, põhjuseta tekkiv rusuv hirmutunne...
Ühes (meeskonna)ruumis armastasid esemed ja asjad alatasa asukohta vahetada, laua pealt maha kukkuda...

[xcad]

Eks nood, sajandeid vanglateks/kinnipidamisasutusteks olnud hooned/paigad, ongi juba oma olemuselt anomaalsed ja igati negatiivse kohamäluga...
Niiet, mis seal imestada.
Olen sellel teemal vestelnud, nii Patareis, Krestõs, kui ka Vladimirski Centralis leiba(aega)teeninud meestega... Paljuski ohvitserkoosseis. Lood oma olemuselt suht sarnased.
Häälfenomenid, veidrad "külmad kohad", vähestel juhtudel kuhugi ruttavad/haihtuvad fantoomid, põhjuseta tekkiv rusuv hirmutunne...
Ühes (meeskonna)ruumis armastasid esemed ja asjad alatasa asukohta vahetada, laua pealt maha kukkuda...

Eriti sellistes vanglates kus inimesi hukati nagu meie Patarei. Inimese surm ja sellele eelnev aeg väljutab tohutult psüühilist energiat. Eriti siis kui hukkamine, mitte lahing või muu võitlus. Oleneb inimesest, mõnedest jäid energiakehad siia, siin pole midagi imelikku. Ka kohamälu mängib rolli. Sellistes paikades tunned rõhutust, ebameeldivust, elamiseks kõlbmatud paigad. Palju on kogu Patarei vangla aja jooksul hukatuid?

[Maario]

Kuhu ilmakaarde see kurikuulus kamber jaab? Ise elan kohe Kalarannas, ehk siis vanglast vaid paari minutilise jalutuskaigu kaugusel.

Kamber 101 on merepoolse vana osa teisel korrusel, praegusel näitusealal. Näitus "Kommunism on vangla" avatakse uuesti 2022. maikuus, siis on võimalik külastada. Kambri 101 uks on kinni, sisse sinna ei saa. Kas "silmast" sisse vaadata saab, ma ei mäleta hetkel, aga olen seda ust pildistanud. Lõpetasin just Andres Sarapuu raamatu "Purelevad koerad" lugemise ja tema väidab seal, et hoopis kamber 100 olevat see õige kummitav kamber. Lühidalt- 101 ja 102 olnud 1990. aastatel tapikambrid, samas kõrval asuv 100 aga olnud tühi, uks lausa kinnikeevitatud. Sarapuu märkis umbes nii, et "kõik rääkisid, et kui ükskõik milline ment sealt ükskõik millise koeraga mööda läks, hakkas koer vihaselt kambri poole urisema". Ja veel räägitud, et kui kambrisse sisse vaatad, siis näed seal punaseid silmi ringi liikumas.

Võimalik, et Sarapuu eksis kambri numbriga. Muudes allikates on kummitav kamber 101. Aga ikkagi päris huvitav, samal ajal olid teised kambrid rahvast täis, milleks ühte niimoodi tühjana hoida?

http://patareivangla.blogspot.com/2011/0...tused.html

[sakala]

Kas seal mingil ajal surma mõistetud ei viibinud enne hukkamisele minemist .

[Maario]

Kas seal mingil ajal surma mõistetud ei viibinud enne hukkamisele minemist .

II Maailmasõja ajal võis kindlasti seda juhtuda. Kui 1941. aastal sakslased sisse tulid, siis tuubiti Patarei kõik kambrid inimesi ruttu täis, ja hakati suuremaid süüdlasi järjest maha laskma. On meenutatud, et öösel tehti ühiskambri uks lahti ja hõigati need välja, kes otse "taevatappi" läksid. Nii et kambrites 100, 101 ja 102 on ilmselt kõigis olnud inimesi, kes surmaotsuse said.
Hiljem kasutasid nii sakslased kui venelased surmamõistetute kambritena "üksikkorpuse" (neljakordne lisaehitis Kalasadama poolses tiivas) konge, eriti ülemistel korrustel.

[Hingelind]

Käisin Patareis ja nägin suure tabalukuga kurikuulsat kambrit, millest internetis lugesin. Piiluaugust sisse kõhedusega vaadates oli näha valgustatud kambrit, pildid seinal. Ju seal mingi näituseosa siiski oli

[Maario]

Käisin Patareis ja nägin suure tabalukuga kurikuulsat kambrit, millest internetis lugesin. Piiluaugust sisse kõhedusega vaadates oli näha valgustatud kambrit, pildid seinal. Ju seal mingi näituseosa siiski oli

Käisin nüüd ise paar päeva tagasi seal uuesti. "Õige kummitav kamber" on vist siiski numbriga 100. Eelmisel aastal olid nii 100 kui 101 uksed suletud, kuid praegu on kambris 101 mingi väljanäitus. Selle kõrval on üks ruum, kus kunagi olevat vangidest fotosid tehtud, ning järgmine (muuseumi sissepääsu poolt tulles) peaks olema siis kurikuulus 100. Ukse peal numbrit ei ole, aga kõrvale seina peale on keegi markeriga kirjutanud, et see siin on kummitav kamber 100. Uks oli korralikult suletud, ühtegi taba praegu küll ei olnud. Mingist väikesest august sain sisse piiluda, paistis kehvas seisukorras olevat. Aga seda on seal ju enamus ruume, mida pole veel muuseumi või mingiks muuks otstarbeks korrastatud. Punaseid silmi kambris ringi liikumas ei näinud ja koera mul samuti kahjuks kaasas ei olnud, et oleks saanud testida ( vt minu varasemat postitust siin, eksvangi väitel hakanud koerad selle kambri juures urisema). Aga kui härra Sõõrumaa peaks kunagi sinna hotelli rajama, lähen võtan toa seal.

[sergeip]

...aga astusin uksest välja……täiesti selge inimene astus juhataja kabineti ukse poole. Uks oli nurga taga 1-1,5m ja kogu kadus, uks käis lahti ja kinni. Kuuldav ukse avamine ja sulgemine…egas midagi Gleb Vassiljevits tuli läbi. Istusin suitsunurka ja vaikus….imelik, mingid hääled peaks ikka olema ja lähen ust katsuma LUKUS! Kuidagi kõhedaks võttis, tegin häda, kontrollisin veel ust, ikka lukus….ühtegi häält ei ole nagu hauas...

Tallinna Keskvangla (rahvapäraselt Patarei vangla või lihtsalt Patarei) oli see koht, kus endised kinnipeetavad, kogu elusuuruses, seinte seest välja ilmusid, mööda koridore jalutasid, et siis uuesti seinte sisse kaduda...
Mingi ime polnud ka see, kus vanglapersonal fantoomi mööda koridori taga ajas, olles täiesti veendunud, et tegemist, mingil moel kambrist lahti pääsenud tegelasega...
Või siis tahad ruumist lahkuda, avad ukse, väljud, ja voilà... Oled jälle samas ruumis tagasi. Ja nii ikka uuesti ja uuesti... 

Tere! Postitan siia foorumisse omapärase palvega. Nimelt on Eestisse saabumas USA võttegrupp kelle huviorbiidis on Patarei vangla kajastus paranormaalses võtmes. Seoses sellega on nad huvitatud saamaks kedagi kaamera ette kommentaari/intervjuu saamiseks. Kui kellelegi on isiklikke kogemusi veidrate nähtustega Patarei vanglas või teab kedagi kelle on sellega kokkupuudet paluks lahkesti minuga ühendust võtta. Võttegrupp viibib Eestis 26-28 juunil 2023. Huvilised võivad mulle julgelt kirjutada/helistada, kontaktid leiab koduleheküljelt: www.fixerestonia.ee, Lugupidamisega, Sergei

[Hingelind]

Ekskursioonil viidi meid poomisruumi. Enne sisenemist oli juba kerge ärevus sees, kuigi ma polnud tol hetkel kindel, et just sinna sisse astume. Olin esimene, näitasin telefoniga valgust.
Ruumis sees läks süda pahaks nii, et lõpuks ajas kergelt öökima. Pea hakkas valutama.

Kas nüüd oli energia nii halb või mõtlesin ise kõik endale külge- kes teab!?

[selgus]

Võib olla küll nii, et mingis ruumis on tunda raske energia.
Peavalu, surve ümber pea, kõhus keeramine, raskuse tunne rinna peal, tunne nagu jalad tõuseks maast lahti.
Head tunnetamist
Kehvad kohad on veel näiteks kaubanduskeskused.
Tasub käia metsas ja looduses, seal on hea kerge olla.

[Maario]

Ekskursioonil viidi meid poomisruumi. Enne sisenemist oli juba kerge ärevus sees, kuigi ma polnud tol hetkel kindel, et just sinna sisse astume. Olin esimene, näitasin telefoniga valgust.
Ruumis sees läks süda pahaks nii, et lõpuks ajas kergelt öökima. Pea hakkas valutama.

Kas nüüd oli energia nii halb või mõtlesin ise kõik endale külge- kes teab!?

Arvan, et käisite hoopis mahalaskmisruumis ning mäletad seda nüüd poomisruumina. Sest poomisruumis oli ekskursioonide toimumise ajal alati piisavalt päevavalgust, seal ei pidanud telefoni taskulampi kasutama. Mahalaskmisruumis olen ise ka telefoniga valgust näidanud. Eelmisel suvel tutvustasin seda ruumi kahele välisturistile, rääkisin veidi ajaloost ja asjadest. Üks neiu ütles äkki "Oh my God!" ja oli seda nägu korraks, et hakkab minestama. Aga sai üle. 

Muide, Katrin Lust on kunagi teinud video sellest mahalaskmisruumist ning ahhetas seal: "Ja need 300 juuti lasti ka siinsamas maha?! Issand." Noh, tegelikult seal ei lastud. See hukkamisruum on puhtalt nõukaaegne, oli kasutuses 1944-1968 ja siis korraks veel 1991. Saksa okupatsiooni ajal hoiti Patareis juute küll ja see oli väga kohutav, mis nendega tehti, kuid hukkamisele viidi juudid ja kommunistid vanglast välja, erinevatesse kohtadesse Tallinna lähedal.