Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Müüdid laieneva Euroopa taga
#1


Müüdid laieneva Euroopa taga


Piitsa ja prääniku meetod töötab ühtviisi hästi nii inimeste ka kui riikide puhul. Poliitikas nimetatakse seda aga tingimuslikkuseks. Kuidas on positiivne tingimuslikkus mõjunud Euroopa Liidu viimastele laienemistele ja laiemalt liidule endale, seda uuris oma väitekirjas riigiteadlane Viljar Veebel.

«Poliitilises kontekstis on tingimuslikkus see, kui üks pool lubab teisele tasu eest teha midagi, mida muidu mõistlikuks ega normaalseks ei peeta. Positiivne pool on see, kui sind tehtu eest premeeritakse, negatiivne aga see, kui lubatakse karistada juhtnööride mittejärgimisel,» seletab Veebel lahti doktoritöö uurimisteema.

Euroopa Liit on tingimuslikkust praktiseerinud eeskätt kandidaatriikide puhul, lubades liitujaile ressursse juhul, kui need liidu huvides ja ettekirjutuste kohaselt oma seadusi muudavad. Omaette küsimus on, kas sellist pistise andmisele sarnanevat praktikat saab õiguslikult ja moraalselt ikka heaks kiita. «Kodaniku tasandil nähtavasti ei pea me õigeks, kui ostame teise isiku niiöelda suveräänsust,» mainib politoloog.

Positiivne tingimuslikkus kujunes laienemispõhimõtete keskseks loogikaks 1993. aastal. Seeläbi kavandati kandidaatriikidele seatavate tingimuste sisu, kriteeriumid ja koostöö vorm. Kümne uue liikmesriigi vastuvõtuga 2004. aastal tõdeti, et selline lähenemine on end igati õigustanud. Ometi on tingimuslikkuse kasutamine, mis võimaldab paljusid liikmesriike korraga juhtida, mõõta ja omavahel võistlema panna, sestsaadik oma tähtsuse ja rolli kaotanud.

«Kui vaatame täna Islandi või Albaania liitumispüüdlusi, siis me isegi ei tea, mis tingimuste alusel neid ühel päeval vastu võtma hakatakse. Türgi on kõige parem näide, kus selged tingimused ja kriteeriumid enam ei loe. Üks Euroopa riigipea, näiteks Prantsusmaa president, on otsustanud, et talle türklased kaaseurooplastena ei meeldi ja läbirääkimised katkevad,» osutab Veebel.

Peamine põhjus on selles, et tingimuslikkus oli mugav tööriist Brüsseli institutsioonidele siis, kui domineerisid Euroopa Liidu institutsioonid. Nüüdseks on aga euroliidu peamisteks suunanäitajateks mõjukamad liikmesriigid, nagu Saksamaa ja Prantsusmaa.

Analüüsiga müütide kallale

Veebeli doktoritöö kuus artiklit tegelevad teatud mõttes müüdi purustamisega. Riigiteadlane soovis näidata, kuidas seni Euroopa Liidu kohta tõeks peetud väited ei pruugi sisaldada ainult tõtt.

«Näiteks laienemise käigus räägiti meile pidevalt, et kõik kandidaadid on kunagi neid tingimusi täitnud ja sestap pole mõtet tingimuste üle viriseda,» lausub Veebel. Samas tõestab väitekirja üks artikkel vastupidist ehk paljud liikmesriigid liitusid ilma taolise programmita.

Teine põhjus, mis tingimuslikkuse kaitseks 2004. aastal liitunuile toodi, oli nende väidetav vaesus ja madal arengutase. Veebeli uuringu põhjal ei saa aga öelda, et Iirimaa või Kreeka olid võrreldes EL-i keskmisega oma liitumise ajal paremas olukorras kui Sloveenia, Malta või Küpros. «Ilmselgelt küsisid need riigid, miks sai Ida-Saksamaa ilma tingimusteta euroliidu liikmeks ja nemad pidid läbi tegema kümne aasta pikkuse programmi,» viitabVeebel.

Tal ei õnnestunud leida ka kinnitavaid fakte, justkui aidanuks tingimuslikkus kandidaate ülejäänud liikmesriikidele kiiremini järele. Võrreldes EL-i keskmisega kasvas kandidaatriikides neil aegadel SKT alla ühe protsendi aastas kiiremini. Kuigi positiivne, pole see just silmapaistev tempo, arvab Veebel.

Näiteks viimase laienemisringi uustulnukad Rumeenia ja Bulgaaria pole EL-i keskmisele kuigivõrd lähemal kui nad olid 1993. aastal. Sestap rõhutab Veebel, et tingimuslikkus pole mingi imerohi, kuid ta toimib ainult nendes riikides, kes tahavad ettepandud kohustusi ja programme täita. «Nende hulka kuulub Eesti, kes ise hasartselt võttis sellest kinni, et meile meeldib ülesandeid täita ja olla esimene oivik klassis,» muigab uurija.

Üks tema doktoritöö artikleid uuris muu hulgas seda, kuidas laienemistingimuslikkuse hinnangutega poliitilistel eesmärkidel manipuleeriti. «Otsisin välja teatud valdkonnad, mida mõõdavad ka teised rahvusvahelised organisatsioonid ja analüüsisin, kuidas paiknevad kandidaatriigid nendes edetabelites, võrreldes Euroopa komisjoni edetabelitega.»

Selgus, et eelkõige Rumeeniat on näidatud komisjoni poolelt paremas valguses ja suvel viimaks liituvat Horvaatiat on jällegi tuntavalt diskrimineeritud. Samal ajal kahe teise võrreldud riigi Bulgaaria ning Makedoonia tulemused eri edetabelites kattusid. Veebeli sõnul viitab see tõigale, et metoodika võimaldab Euroopa Liidul riike hinnata küll ausalt, ent tooni annab politiseerumine.

Küsitav referendum


Omaette küsimus on EL ja ühenduses süvenev demokraatia kriis, millel on ka seos tingimuslikkuse kasutamisega. Nagu Veebel viitab, sai tingimuslikkusega alguse negatiivne protsess, kus järk-järgult on hakanud vähenema see, mida oleme pidanud mõistlikeks demokraatia komponentideks.

«Nendeks on läbipaistev, selge mandaadiga, seadustel põhinev ja rahvale arusaadav demokraatia ning demokraatlike institutsioonide pädevuse aktsepteerimine, mille eiramine on praeguseks viinud näiteks Euroopa finantslepingu ratifitseerimiseni üsna küsitaval moel. Ehk teisisõnu, riigikogu ratifitseerib võõrkeelset lepingut, mis on Lissaboni lepingu mõtte vastane või selle poolt lausa keelatud. Eesmärgiga luua Luksemburgis asuvat eraõiguslikku aktsiaseltsi euro päästmiseks, väites, et selleks annab talle õiguse rahva poolt antud jah-sõna EL-i referendumil,» ei leia politoloog siit just kuigivõrd loogilist või õiguslikku seost.

Ilmselt on mõnigi kaaskodanik mõelnud, miks ei korraldatud referendumit juba siis, kui Eesti alles hakkas EL-ga ühinemiseks läbirääkimisi pidama ja milles seisneb mittesiduva referendumi õiguslik tähendus üldse.

Sellel teemal artiklit plaaniv Veebel tõdeb, et õiguslikus plaanis poleks seda saanud veel vildakamalt teha. «Põhiseaduse mõtet järgides oleks tulnud korraldada referendum enne läbirääkimiste algust,» ütleb ta. «Meil on selge keeld pidada läbirääkimisi riikide liidu või liitriigiga ühinemise teemal, enne kui selleks on antud rahva mandaat või muudetud põhiseadust. See, kui liitumisleping kirjutatakse enne alla ja siis pannakse riigikogu sundseisu, pole minu arvates õiguslikult mõistlik käitumine, viisakas kodanike suhtes ja usun, et see on isegi seadusevastane.»

Veebeli meelest polnud nn mittesiduv referendum miski muu kui arvamusküsitlus, millega sooviti kodanikke teha justkui kaasvastutavaks, samas andmata neile reaalset otsustusõigust. Iseküsimus on muidugi see, kui paljud kas või lappasid läbi umbes 5000 lehekülje paksuse liitumisdokumentide paki, ehk teisisõnu said sisuliselt aru millistel tingimustel liitutakse.

Veebel peab tingimuslikkust mõneti imperiaalseks nähtuseks, kus uus keskus naeruvääristab olemasolevaid demokraatlikke institutsioone ja sealjuures ka rahvast kui senist kõrgema võimu kandjat.

«Kui meil oleks Euroopas toimiv demokraatlik õiguskord, peaks inimesed suutma aru saada, kuidas nende hääl mõjutab Euroopa presidendi valimist ehk kuidas muutub sinu hääl Herman Van Rompuyks. Ma arvan, et me ei leia ühtegi inimest, kes sellest aru saaks, vähemalt mitte tavaliste inimeste hulgast. Selle asemel olid meil hoopis järjekordsed ühe kandidaadiga valimised (sest teisi väärikaid kandidaate ei leidunud), mille puhul puudub isegi protseduuriline kord – lihtsalt riigipead otsustasid, milline president neile meeldiks, samas ise selleks kodanike mandaati omamata,» viitab politoloog sügavatele legitiimsusprobleemidele otse Euroopa Liidu südames.

Ühenduse kaugemasse tulevikku vaadates pole Veebel kuigi optimistlik, sest tema sõnul tegeletakse praegu majandusliku konkurentsivõime suurendamise asemel solidaarsusega. Ja seda peab riigiteadlane üheks laisklemise vormiks.

Artikkel ilmus ajakirjas Universitas Tartuensis.

http://www.novaator.ee/ET/uhiskond/muudi...oopa_taga/
Vasta
#2
Enam vist ei laiene. Kahaneb hoopis. Kreekaga seoses käivitub plaan B, mis tähendab Kreeka lahkumist eurotsoonist.
Vasta
#3
Ei teagi, kas neil isegi on plaan B`d? Kogu nende majanduslikpoliitiline süsteem on (b..s) loodud
eeldusel, et polegi vaja seda plaan B. Nii võttes on see alternatiivitu. Tavaline sotsiaalutoopia.
Kardan, et Kreekat hoitakse i g a h i n n a g a kinni. Pannakse kõik liikmesriigid maksma, peaasi
et liidus püsiks.
Viljar Veebeli väitekiri osutab siin selgelt, EL-süsteemi vägagi küsitavale moraalile.. ja mitte ainult,
ka neile, keda me ise heauskselt valinud oleme. "Multikultuuride" mull juba lõhkes ja ilmselt, on peagi
lõhkemas ka euromull.
Vasta
#4
http://www.postimees.ee/846782/ateena-me...voimalust/

Mõned kuud tagasi sellele kantzleraktile allakirjutanule (Merkel) "euroreferendum" Kreekas ei sobinud - ettepaneku teinud minister vahetati Kreekas käppelt välja - nüüd järsku - vimases hädas kõlbab?!?!?

SUPERMEGAGIGAIRW!

Vasta
#5
No ma ei tea, panen selle lingi siia.
Tuleb välja, et demokraatia häll ei olegi Vana-Kreekas, vaid Iisraelis ehk siis Taaveti täht tähendabki demokraatiat!
Ja juba siis 500 aastat varem!
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/va...d=67358904
Vasta
#6
Iisraelil pole demokraatia leiutamisega kõige vähematki pistmist.Iisraeli riigikord on alati olnud teokraatia.Mis iseenesest ei pruugi tingimata halb variant olla.
Minu teada on demokraatia germaani hõimude iidne tava.Germaanlased vabad mehed, kellede keske orjus oli võõras nähtus,kuid mitte tundmatu(sõjavangid), tavatsesid hõimupealike valida rahvakogudel.Kuningaid samuti.
Isegi võib päris julgelt õelda et iga Saksa keiser on valitud oluliselt demokraatlikumal teel kui tänapäeval enamik nn. demokraatlike president.
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat