Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Kummalised mälestused lapsepõlvest
#1
................
Vasta
#2
(23-04-2021, 17:59 )Hingelind Kirjutas: Vana suur maja kindlasti toitis lapse fantaasiat, kuid elasin seal oma esimesed 14 eluaastat ja polnud väga seda usku, et endises koolimajas nüüd nii väga kummitama peaks.

Tänan kõiki, kes võtavad vaevaks vastata!Smile

Ka mina kasvasin üles mõisamajas, kus kummitas. Püüdsin oma alateadlikke hirme millegi maisega seletada.

Nüüd tean, et on olemas vaimud, kummitused, tulnukad ja paljud muud olemused, keda mõnikord näeme ja tunnetame...
Peamine, nad ei saa meile halba teha, kui häälestame ennast õigesti.
Ehk siis teeme kindla taotluse, et soovin, et ta kaoks mu elust jne.

Kristiina Raie on selle kohta palju rääkinud.

https://www.youtube.com/results?search_q...tiina+raie
Vasta
#3
See on vaimuilm, siis sellesse suhtuda tuleks nagu filmi...mis küll on aga ei saa kuidagi mind mõjutada või kahju teha.
Ja muidugi võtmesõna oleks ka „öö“ või „pissihäda“. Astraali võib inimene täiesti tähelepandamata kukkuda. Just nimelt „magusa une“ ja pissihäda kaudu...Smile
Vasta
#4
(23-04-2021, 19:18 )Q11 Kirjutas: See on vaimuilm, siis sellesse suhtuda tuleks nagu filmi...

Tegelikult oleme inimestena ühtaegu nii vaimuilmas kui ka füüsilises kehastuses. Võti on - kuula oma hinge, mis püüab mõistusest ehk ajupesust üle minna, et meile õigeid suuniseid anda. Smile
Vasta
#5
Jah, eks nii võib ka võtta, et oleme kuidagi vaimuilmas ja füüsilises kehastuses. Muidugi küsimus tekkiks – Kes see Mina on seal?
See „hinge kuulamine“ ...eristada peaks tundeid ja emotsioone versus kuues meel. Viimane siis aktiveerub kriisi olukordades.
Vasta
#6
Tänan vastuste eest!
Lapsena kartsin neil hetkedel, kui kõik juhtus. Pärast öeldi, et nägin unes ja kujutasin endale ette ja elu läks edasi. Ei tundnud ma kodus end seetõttu vähem turvaliselt.

Lapsehääl muusika taustal ja "hallid naised" öises köögis lobisemas tunduvad lihtsalt nii ebareaalsed. Eriti kui hilisemas elus olen kokku puutunud pisut klassikalisemate nähtustega a la sammud.

Olen kuulnud sellisest asjast, kus keskkond salvestab energiat ja see võib mingitel hetkedel mängima hakata justnagu film ( USA saated, ärge mind välja naerge).
Olen flirtinud mõttega, et ehk sattusin köögis millegi sellise peale, samas nad jäid mind vaatama ja see ei tundu nagu filmiteooria, sest see ei pidanud olema intelligentne nähtus.

Aga ma pole ka sinapeal selle maailmaga, sellepärast Teie mõtteid huviga loengi.




Vasta
#7
Kaks seletust:
1) Surnutest alles jäänud eeterlikud & tunde & mentaali kehad (mõttevormid), mis peale inimese lihakeha surma nö "elavad oma elu edasi".
2) Sa suudad nö "ühenduda" teiste maailmade külge ja näha seal toimuvate elavate olendite tegevusi (nagu joodik näeb nö "deliiriumi kuradeid"; punase kärbese-seene söömise järel näeb nö "mööda jalasääri üles ronivaid päkapike"; peale meele-mürkide tarbimist näeb mingit nö "segast hobuse unenägu") - lihtsalt sul pole vaja neid aineid tarbida, vaid sa suudad ilma aineteta vastavaid pilte näha.

Esimese valiku korral (surnute lagunemata peenkehad) ei oma nad nö "tänase hetke teadvust", st elavad mingis EW-ajas edasi, ning seda on väga lihtne vestluse kontroll-küsimuste abil tuvastada (kas presidendiks on praegune buratiino, või kunagine Päts - kas nad on kuulnud reaktiiv-lennukitest, või vaid kunagistest propeller-lennukitest - kas nad teavad arvutist midagi, või on kuulnud vaid kunagisest arve-lauast ja lükatist).

Veel üks eristamise võiamalus: kui fokuseerida silmade vaade neil "hõredatele kummitustele", siis reeglina nad nö "kaovad" ... kuid väe-taime-mahlade-maailma-elanikud muutuvad tähelepanu fokuseerudes veelgi paremini nähtavaks (sopa-joodik suudab äärmiselt detailselt kirjeldada "deliiriumi kuradikeste" välimust ja liikumist - sarnaselt on narko-laksu-all-tehtud-seina-maalid äärmiselt detailiderohked).


Pigem võta sellisete nägemuste kogemise võimekust kui ANNET, mida paljudel teistel pole - karta pole neid olendeid mõtet (siin ja praegu oled sa oma elava lihakeha energeetikaga neist igal juhul üle).
Vasta
#8
(23-04-2021, 17:59 )Hingelind Kirjutas: Tere

Kirjutan siia mälestustest, mille tõepärasuses pole ma isegi 100% kindel, kuid mis siiski rahu ei anna ega meelest lähe. Ehk on siin inimesi, kes suudavad kaasa mõelda, kas tegu tõesti vaid väikese lapse fantaasiaga või tõesti millegi seletamatuga.
Kui juba nii varakult hakkasid paranähtuseid kogema siis oota lisa. Nii kergesti nad ei lõppe. Soovitan muuseas ka tihedamini taevasse vahtida. Seal võid ka teinekord midagi huvitavat näha. Öeldakse, et enne karda elavaid kui surnuid, kuid alati see nii pole. Oleneb kelle vaimuga sa kokku trehvad. Neid on erinevaid.
Aga edu ja õnne edaspidiseks.


Vasta
#9
Tõsi, kogesin teismeeas asju, kuid vähesel määral. Märkimisväärt on ehk see, kuidas kottpimedas trepikojas käsipuust kinni hoides ja trepiastmeid lugedes millegiga kokku põrkasin ja see polnud sein, sest esmasest ehmatusest üle saades polnud käega kobades midagi tunda. Seina puudutamiseks pidin sammu kõrvale astuma. See polnud ka nii kõva nagu sein. Intsident ei toimunud lapsepõlvekodus.
Taevasse sai ka vaadatud ja ilusat tulipunast kera metsa kohal nähtud Smile

Täiskasvanuna on materiaalse eluga olnud palju tegemist, et enam ei kuule ega tunne midagi. Mõistus ütleb, et olen suureks saanud. Suureks ja vaimses mõttes täiesti igavaks muutunud.

Väga huvitav on teie mõtteid lugeda! Ma ei eeldagi, et keegi need kogemused üksipulgi lahti seletaks, kuid lõppkokkuvõttes pean juhtunu enda jaoks mõtestama.
Oma lapse käest küsin alati küsimusi, et mis ja kuidas, kui ta midagi räägib. Väldin mahategemist, sest mäletan hästi, kuidas mind ei uskunud keegi ja ometigi nüüd siin kolmekümneselt meenutan.
Vasta
#10
Väga põnevad mälestused! Smile
Jah, sul on annet nihkuda "mineviku sagedusele". Seda on kasulik harjutada/õppida ses mõttes, et kui soovid, siis nihkud ja kui ei soovi siis ei nihku, et muidu võib hakata segama, kui kandud minevikku ebasobival ajal või liiga tihti, nii et väsitama hakkab. Väsitamist tuleks vältida. Nood inimesed, kes sind vaatama jäid köögis, need võisid ka oma mineviku olevikus midagi märgata, mingit udukogu või mingi asi kukkus, et jäid vaatama. Maailma eri kihid, sh minevikud-olevikud-tulevikud on niiviisi õrnalt seotud kuidagi.
Vasta
#11
(24-04-2021, 08:34 )Mannu Kirjutas: Väga põnevad mälestused! Smile
Jah, sul on annet nihkuda "mineviku sagedusele". Seda on kasulik harjutada/õppida ses mõttes, et kui soovid, siis nihkud ja kui ei soovi siis ei nihku, et muidu võib hakata segama, kui kandud minevikku ebasobival ajal või liiga tihti, nii et väsitama hakkab. Väsitamist tuleks vältida. Nood inimesed, kes sind vaatama jäid köögis, need võisid ka oma mineviku olevikus midagi märgata, mingit udukogu või mingi asi kukkus, et jäid vaatama. Maailma eri kihid, sh minevikud-olevikud-tulevikud on niiviisi õrnalt seotud kuidagi.

Väsitamisega probleeme ei ole, kuna midagi taolist pole enam kordunud. Olen alati mõelnud, et nö normaalne kummitusnähtus see olla ei saanud ja nagu eelnevas postituses kirjutasin, olen pidanud seda minevikupildiks. Miks ja kuidas, see on muidugi müstika.
Suminast konkreetseid lauseid ei eraldanud kahjuks, seega ma ei tea, millest räägiti. Nende välimust ma ka nii hästi ei näinud, et ajastut pakkuda.

Ühele eelmisele vastajale, kes tõi välja küsimused, mida esitada. Kui ma näeks praegu midagi sellist, siis ehk tõesti suudaksin pikemalt jälgida ja neid küsitleda. Tol hetkel võisin olla 8-10a ja mõistes, et mu pimedas köögis on võõrad ähmased figuurid, oligi esimene reaktsioon pugeda voodisse teki alla peitu ja kõrvad kinni. Selliselt käitusin ka äikesetormiga, kuna kartsin seda väga.
Vasta
#12
Küsimuse esitamise meelespidamine on väga tähtis, sest enamjaolt see ununeb ja läheme kaasa nähtuse vaatlemise või nähtuse endaga. Võiks harjutada ühe väga lihtsa küsimuse, kasvõi "palju on 2 pluss 2?" või "Mis värvi on taevas?" meelespidamisega...Smile
Vasta
#13
(23-04-2021, 17:59 )Hingelind Kirjutas: Nii ma siis ühel ööl ärkasin kange pissihädaga ja suundusin köögi poole /.../ Nad olid nagu hallid kõik, sulandusid sellesse pimedusse. Kui ma seal avatud uksega seisin, siis pöörasid nad oma pilgud minule ja vaikisid. Umbes nii nagu jääksid nad lihtsalt vaatama, kes tuli. Tormasin tagasi voodisse, tõmbasin teki üle pea ja surusin kõrvad kinni. Õnneks uinusin kiiresti.
Laugh Ennäe, ei läinudki WC'd tarvis, fantoomid aitasid ise pissihädast välja Smile
Vasta
#14
Huvitab kangesti mis kahele viimasele jobule nalja tegi? Te debiilid selgitate teistele ka äkki oma huvitavat reaktsiooni?Smile
Vasta
#15
(25-04-2021, 03:43 )antiamerikanist Kirjutas:
(23-04-2021, 17:59 )Hingelind Kirjutas: Nii ma siis ühel ööl ärkasin kange pissihädaga ja suundusin köögi poole /.../ Nad olid nagu hallid kõik, sulandusid sellesse pimedusse. Kui ma seal avatud uksega seisin, siis pöörasid nad oma pilgud minule ja vaikisid. Umbes nii nagu jääksid nad lihtsalt vaatama, kes tuli. Tormasin tagasi voodisse, tõmbasin teki üle pea ja surusin kõrvad kinni. Õnneks uinusin kiiresti.
Laugh Ennäe, ei läinudki WC'd tarvis, fantoomid aitasid ise pissihädast välja Smile

Tõin selle välja jah, sest muidu tekiks küsimus, et miks ma üldse öösel poolunes kondasin ja tuld põlema ei pannud.
Kusjuures häda ei olnudki enam nii suur tõesti Smile
Vasta
#16
Ma natuke veel täiendan, võibolla eeldasin, et „küsimuse“ teemast saavad kõik kohe aru.
Inimene, kes ainult mõned korrad astraali „kukub“ ei saa aru kus ta on. Täiskasvanud inimene, mis siis veel lapsest rääkida.
Kui toimub silmapilkne nihe näeb välja see selline.
Inimene on voodis, pilgutab silmi. Silmapilguga jäävad Ärkvelolekus silmad kinni kuid Uneilmas avanevad ja pilgutamine jääb kestma. See toimub nii märkamatult, et pea võimatu on vahe tegemine. Nüüd inimene otsustab minna veel wc-sse. Käib seal ära, tuleb voodisse ja jääb magama. Sellisel juhtumil puudus igasugune teadmine erinavatest seisunditest. Hingelinnul aga astraalis toimus kohtumine olenditega, kuna tal jäi märkamatuks Uneilma minek pidas ta seda Ärkveloleku kogemuseks.
Küsimuse teema millest Kahvanägu aru ei saanud on järgmine – kui laskume olenditega vestlusesse siis kõigepealt kontrollime ega me iseendaga ei räägi. Küsimus „palju on 2 pluss 2?“ hoiame mõtet number viiel. Olend vastab „Viis“. Samamoodi võime osutada tapeedile, küsida värvi ja peas hoides valet vastust vaatame tema reaktsiooni.
Et ümbrus mõjutab astraali sisu, millegipärast nii on jah ,mingisugune imelik seos.
Aga kui on Ärkvelolekus „kummituse“ nägemine, siis vist Lahenduse seletus oleks omal kohal.
Muidugi sellest teemast saab veel kaugemale minna. Küsime Uneolendilt surmajärgse elu või teiste planeetide eluvormide kohta näiteks. Olend võib hakata pikalt ja laialt seletama. Nii...ärme unustame, et räägime iseendaga või kuulame enda juttu. Toimub automaat-kõne.
Samamoodi saame Uneolendi(kes me tegelikult ise oleme) jutuvada tuua ka Ärkvelolekusse. Suu automaatselt räägib täiesti loogiliselt ja meil ei ole muud kui kuulata.
Küsimus tekkib: „noh ja siis ? Mida see peaks näitama?“
Vastus oleks: „Aga kui KÕIK meie jutt ongi automaatne ja paratamatu?“Shock
Vasta
#17
Sa Q võid seda lolli juttu ei tea kellele rääkida. Mulle tundubki, et sa oledki mingi vine all kogu aeg.Hrmm Ja kui mingeid teooriaid siin aretad siis räägi endast. Sa võibolla käidki astraalis niimoodi, et ise arugi ei saa!Smile Ma enda kohta seda küll ei ütle, vaimud käivad ikka minu juurde ja mitte vastupidi.
Vasta
#18
Tore siis, et Sinul käivad vaimud külas Ärkvelolekus...aga ega siis ei pea teist foorumlast niimoodi üleolevalt kritiseerima...Smile
Vasta
#19
Enda lapsepõlvest mäletan sel teemal mitte niivõrd müstilisi kogemusi, kuivõrd tajuveidrusi. Kuhugile siia foorumisse olen juba midagi kirjutanud, aga praegu ei leia üles. meenutan siis siin paari kogemust uuesti.

Üks asi juhtus suht tihti enne magama jäämist, kui ma vaatasin tuba enda ümber suletud silmadega. Eriti hea mu nägemini polnud, aga mööbli kontuurid olid nähtavad. Mõnikord sai silmi avatud-suletud et kontrollida, kas kontuurid on õiged. Teinekord oli toas liiga pime selleks, siis ainult suletud silmadega nägigi midagi. Suletud silmadega oli ka justkui teine tunne asju vaadata. Aga ma ei oska seda hästi kirjeldada, "resolutsioon" oli igal juhul viletsamapoolne.
Teinekord, see oli hiljem kusagil teismeeas, kui ma esimest korda muusikat kuulsin. See oli siis ärgates, ning mõtlesin, et olin raadio mängima jätnud vms. Aga ei, raadio ei mänginud, ma kuulsin oma esimest kuulmishallutsinatsiooni, mida ma üldse vaid üksikud korrad olen kogenud. Päris täpselt ei mäleta mida ma täpselt kuulsin, aga see oli meloodia, mitte pop või träna. Ning jällegi hoolega kuulates oli see pisut teistsugune, kui päris muusika. Mäletan pidasin oma kogemust ise kogemise ajal selgemaks, kui kõrvadega kuulates.

Selles mõttes on minu kogemused sellised väga ragasihoidlikud, ei midagi müstilist kusagil. Aga teisalt on mulle küllaltki selge, et inimesed saavad näha-kuulda asju, mida pole, aga mis tunduvad ülimalt ehedad. Oma fantaasiaga võin ma ette kujutada küll asju oma ruumis, aga kui ma neid ikka näen, isegi uurin ja hindan seda mida näen, siis see on veits teistsugune kogemus.

Minu kogemused on sellised argised ehk, ma pole kummitusi ega tulnukaid kordagi kohanud. Ning minu muusika ei pärinenud ka tõenäoliselt mitte emalaevast, vaid ikka kõrvade vahelt. Vähemalt mõnel juhul on siis võimalik asju niimoodi ette kujutada, et see ettekujutus meelelise tajuna ilmneb. Mina enda kogemusi müsteeriumina ei näe siis, rohkem nagu tajuiseärasusena.
Aga ma näen ka võimalust, et inimene tõepoolest fantaseerib nii, et ise kogeb seda eheda maailmana. Mitte fantaasiana, vaid meelelise reaalsusena.

Aga siin on mingi selline konks, et kui miski fantaasia asetseb meid ümbritsevasse maailma, (näides ise ümbritsevas maailmas olevana) siis ei taju me seda endast tulenevana, ning võib-olla mõnes mõttes on see ka korrektne. Sest ega ma ise ei loonud teadlikult muusikat, mida ma kuulasin, ma lihtsalt kuulasin seda. Kuidas see aga loodud sai, ning miks ja just selline? Kuskil miskit juhtus, ning mina kuulsin tulemust. Kus siis juhtus täpsemalt? Ühest küljest võiks öelda, et ajus, aga kogeja seisukohalt juhtus see väljaspool kogejat. Mis minu jaoks viitab asjaolule, et mina, kogeja, olen vaid üks funktsioon, mida minu aju käigus hoiab. Või suudab hoida. Ning minu aju on seda kõike paljuski kusagilt õppinud, teistelt ajudelt, mis jooksutavad teisi kogejaid ja muid protsesse. Meil on jube äge riistvara tegelt, aju näol. Kunagi võib-olla õpimme me seda kasutama ka ja kultiveerima tarkvara, mis elamise kõigile tähendusrikkamaks muudaksid Smile

Edit: kirjaviga
Vasta
#20
„Sest ega ma ise ei loonud teadlikult muusikat, mida ma kuulasin, ma lihtsalt kuulasin seda“
Onjah nii, huvitav nähtus. Ma ise arvaksin, et aju eri osad hakkavad mängima „mina olen siin ja sina seal“ mängu. Aga kuidas Vaatlejale luuakse täiesti loogiline ja järjepidev pilt või muusika, on tõepoolest kummaline.Shock
Vasta
#21
(28-04-2021, 21:09 )Q11 Kirjutas: Aga kuidas Vaatlejale luuakse täiesti loogiline ja järjepidev pilt või muusika, on tõepoolest kummaline.Shock

Siin on vist natukene mängus seda, et aju teab kuudas asjad 'peaksid olema/kulgema'. Näiteks muusikas häirib vist kõiki mõnikord, kui mingi noot kõlab kuidagi valesti ja ei sobi tunnetusega meloodia kulgemisest.
Omaloomingut saab teha õieti, et see sobiks asjade kulgemisse. Mingi tunnetus elab siis justkui natsa oma elu ning sealt see loogika ja järjepidevus.
Selle tunnetuse loomu piires muidugi.


See tunnetus võib ehk isegi võõras tunduda, kui ta näitab end vaid meeleliste kogemuste kaudu. Aga eks see ikka kusagilt elu jooksul on hangitud. Mõnel juhul mitte väga teadvustatuld vb
Vasta
#22
Muusika kuulmist on minul ka ette tulnud. Tavaliselt saab seda natuke varieerida, kuigi rütm jääb samaks. Kord 20- aastasena tulin sõbra pulmast. Maapulm, reedel hakkas pihta ja pühapäeva õhtupoolikul tulin koju. Mul on elu aeg olnud see viga, et kui napsu võtan, siis ma ei söö ja ei maga. Kui magama jään, siis ärgates ei taha alkoholi nähagi. Tsüklijoodikut minust ei saanud ega saa ka enam. Kuid noorena sai vahel tiksutud paar kolm ööpäeva niimoodi pidust pidusse rännates, söömata, magamata. Aga see konkreetne kord oli siis kaks ööpäeva tantsitud ja lauldud ja napsutatud. Ja koju jõudes ei tahtnud kohe uni tulla. Siis oli see kogemus kõige intensiivsem. Lebasin voodis ja kuulsin täiesti selgelt ja küllalt kõvasti muusikat. Tõusin isegi voodist üles ja kummardusin aknast välja, et kas muusika kostab kuskilt küla pealt. Üles tõustes muusika vaikis. Pikali heites kuulsin seda taas. Arvan, et mingi pool tundi kestis, enne kui selle muusika saatel uinusin. Muusika oli sama ja ise seda varieerida ega uuta ei saanud.
Teine asi, mis püsib siiani. Enne uinumist voodis kujutled mingit nägu. Ja siis hakkavad need näod üsna kiires tempos vahelduma. Mõnikord tulevad sellised grotesksed portreed, nagu Viiralti absindihaisusest Põrgust. Ja sama täpsed ja detailsed nagu Viiraltil. Mõne peale jääb pikemalt püsima, enne kui uus pilt ette tuleb. Ka täiesti tavalisi, mehi ja naisi ja ka vahel mingeid loomalõustu. Iseenesest vahetuvad. Vahetus toimub nagu moondumise, mitte pildivahetusega ja mingi detail, kas silmad laup, irve vms jääb vanast pildist ja sinna ümber kujuneb uus. Kestab see niikaua, kuni teadlikult selle filmi peas lõpetan. Ma pean neile nägudele keskenduma, siis hakkavad vahetuma. Kui ei viitsi enam, manan silme ette suured tissid ja jään magama kui peiupoiss.
Vasta
#23
(28-04-2021, 20:56 )Lorenz Kirjutas: Ning minu aju on seda kõike paljuski kusagilt õppinud, teistelt ajudelt, mis jooksutavad teisi kogejaid ja muid protsesse. Meil on jube äge riistvara tegelt, aju näol.
Minu kasutaja allkirjatekst seda tähendabki Smile Keegi kuskil ütles selle ka eestikeelse lausega jube ägedalt ümber, aga ei mäleta enam seda, sestap siis inglisekeelne ja rütm ka taga, sest rütmi mõjul minu aju "reisib". Ja mina siiski näen asju müstiliselt, st et iga aju (ka looma ja putuka jms oma) võtab vastu lisaks enda genereeritule ka seda "emalaeva" ehk algset, ainumat ja kõikehõlmavat teadvust. Ainult küsimus on selles kuivõrd me suudame vastu võttaja suudame seda tõlgendada. Laske vihmaussist inimese aju genereeritu läbi, ta tajub ikka oma ajumahule vastavalt.

Tolle "emalaeva" teadvuses (olgu see "aju" siis milline/milles iganes) on ka minevik ja tulevik ja ikka oleviku kujul, seda siis selgeltnägijad tajuvadki. Muidugi tajuvad nad vahele ka puhtalt oma ettekujutusi, eelarvamusi ja ootusi.

Vasta
#24
Aadu, ma kunagi tehisintellekti teemasse postitasin ühe video, kus masinõppimisega oli trikke tehtud. Tegelt mitut trikki, aga need üleminekud ühelt näolt teisele on vist saavutatud piltide peakomponentide varieeruvuse minimeerimise kaudu kusagil tehisnärvivõrgu varjukihtides.

https://www.para-web.org/showthread.php?...#pid267884

Näopiltide peakomponendid näevad siis välja umbes sellised:
[Pilt: Visualization-of-the-first-few-eigenface...ut-set.png]
link

Neid peakomponente hangitakse aga andmemassiivist (kus pn palju näopilte) sarnaste mustrite leidmisel, niiet üks peakomponent ei tulene ühest näopildist, vaid rohkem nagu viisist, kuidas eri pildid ühes andmemassiivis üksteisest erinevad. Kõige kõige äärmuslimumad erinevused on siis justkui resonantsid andmeemassiivis, ning neid nimetatakse peakomponentideks. Sellist peakomponentide leidmist nimetatakse masinõppimise rinkkondades juhendamiseta õpeks.
Suht keeruline värk, aga suht suure tõenäosusega mu meelest selliseid trikke võib aju kasutada küll. Arvutiinimesed nüüd tasapisi õpivad neid nähtusi masinasse ka pistma. Esialgu veel kobamisi.
(29-04-2021, 08:12 )Mannu Kirjutas: Tolle "emalaeva" teadvuses (olgu see "aju" siis milline/milles iganes)

Võib-olla on siin tegu mingi nö arhetüüpse nähtusega, aluselise kujundiga, mille aju on suutnud elukogemusest peaaegu tunnetatavaks muuta Smile
See peakomponentide meetod võib ka natsa sügavam olla, kui praegu veel mõistetakse.
Vasta
  


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Kummalised kokkusattumused jne. aX 104 50,011 14-05-2017, 13:36
Viimane postitus: euroruubel

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat