[Horus]

Kui peatuda sellel teemal natukene rohkem ja uurida, kuivõrd keerulise ehitusega on meie silm ja kogu nägemis protsess siis paneb see ikka täiesti imestama. Tegin selle teema niisama huvitava info hankimiseks just nimelt inimese silma kohta.

Endal ka väike küsimus.
Nimelt, kuidas TÄPSEMALT me siis näeme metsikult kaugeid ja suuri tähti? Jah, valgus peegeldab meie silma ja sealt tõlgitakse infi ümber ja me näeme "tähte". Samuti ei tundu vahemaa küsimus niivõrd painav. Aga mis mind just huvitab, on see, kuidas meie silm suudab need tähekesed ära fokuseerida.

Väike näide pildina, et mu küsimusest paremini aru saaksite



Muidugi, silma ja päikese suuruste suhe on miljon korda suurem. Ja just see panebki mind imestama, kuidas me suudame niivõrd suurt objekti fokuseerida?
Ma ise alguses mõtlesin, et päikselt tulev valgus meie silma oleks mingi nurga all olevad sirged, mis jooksevad meie silma siis kokku.Aga need on tegelikult ju täiesti paralleelsed.
How can it be ?

[Tom]

Paar kolossaalset loogikaviga on su teoorial, aga muidu täitsa huvitav mõttekäik.


Kui 8-ndasse klassi jõuad, siis seal peaks füüsika ainekavas "optika" juba olema.

Veidi vihjeid: http://www.physic.ut.ee/instituudid/efti...a/ovk.html


Muudetud: 10-11-08 kell 17:29:20 Tom

[Horus]

Kahjuks käin juba 12-das ja kes seda 8-ndat enam mäletab.
Sinu antud viide oli huvitav, kuid lõpuks kadus kahjuks jutujärg, teema läks minu jaoks vist liiga spetsiifiliseks. Samuti ei suutnud ma sealt kahjuks välja lugeda vastust oma küsimusele. Aga muidu oli tore
Ja äkki räägid kolossaalsetest loogikavigadest lähemalt ? Inimene õpib ju kogu oma elu.

[excubitoris]

Horusel on point ju - optika optikaks aga valgus ju läheb punktist laiali - kuidas ta siiski jälle ühte punkti "ära mahub" ehk silma MÜSTIKA

Muudetud: 10-11-08 kell 19:17:53 excubitoris

[Tom]

Lühidalt:

http://www.physic.ut.ee/instituudid/efti...age307.gif



Muudetud: 10-11-08 kell 19:56:46 Tom

[Hallucigenia]

Algselt postitas: excubitoris
Horusel on point ju - optika optikaks aga valgus ju läheb punktist laiali - kuidas ta siiski jälle ühte punkti "ära mahub" ehk silma

Ega kõik mahugi - üldiselt mahub väga väike osa (Tomi viidatud pilt). Ja kole olekski kui kõik see Päikeselt tulev valgus Su silma jõuaks - muutuksid hetkeliselt plasmapilveks. Aga ega tegelikult ka seda osa, mis silma jõuaks, väga vaadata maksa - Päike on ikka kuradi hele. Aga optika on selleks hea, et just taolistele küsimustele ta vastabki. Muidu ongi müstika.

[Horus]

Hallucigenia, alguses oli jutt tähtedest, ei mõtlenudki otse päikesesse vaatamist
Tom, tõesti, vabandan oma rumaluse pärast, kuid ma kahjuks ei hammusta läbi seda. :/ Võibolla tekitab probleeme see, et ma ei tea täpset definitsiooni sõnale akommodatsioon .
Et põhimõtteliselt, tavaliste, suuremate esemetega, silm võtab esimese pilgu sellele ja siis lääts põhimõtteliselt peaks nagu selle pildi kohandama meile selgeks, teravaks. Aga kuidas suudab väike lääts teravustada ja meie pilti mahutada objekte, mille suurused on kosmilised ? Kusagilt jäi silma/kõrva, et isegi teleskoobid ei suuda tähti vaadata, kuna need on nii kaugel ja siis on need lihtsalt niivõrd väikesed, et neid pidi olema väga keeruline vaadelda. Aga meie väikene lääts suudab kosmilistest kaugustest selle täpikese meile nähtavaks teha

Muudetud: 10-11-08 kell 23:45:40 Horus

[Hallucigenia]

Algselt postitas: Horus
Aga kuidas suudab väike lääts teravustada ja meie pilti mahutada objekte, mille suurused on kosmilised ?

Kusagil selle koha peal see mõistmise raskus ilmselt on ... vaata, silma jaoks ei mängi objekti tegelik suurus mingit rolli - oluline on, millise nurga moodustavad omavahel objekti teineteisest kõige kaugemal asetsevatest punktidest lähtuvad valgukiired - objekti nurkläbimõõt. Kui objektiks on kera (mis liiga ligidal ei asetse), siis on see ligikaudu nurk, mille all näeme kera diameetrit. Kui kahe objekti nurkläbimõõdud on võrdsed, siis paistavad objetid sama suurena, sõltumata sellest, kui kaugel asuvad. Silmal (ühel silmal - rääkimata siinkohal stereonägemisest) polegi tegelikult mingit võimalust objekti tegeliku kauguse määramiseks (UFO-vaatluste korral sageli ebamäärasust tekitav probleem).

Kusagilt jäi silma/kõrva, et isegi teleskoobid ei suuda tähti vaadata, kuna need on nii kaugel ja siis on need lihtsalt niivõrd väikesed, et neid pidi olema väga keeruline vaadelda. Aga meie väikene lääts suudab kosmilistest kaugustest selle täpikese meile nähtavaks teha.

Siin on üks teine küsimus - kui suure (minimaalse) nurkläbimõõdu korral suudab silm veel eristada objekti erinevaid punkte. Inimsilma jaoks on selleks umbes üks kaareminut, st 1/60 kraadist (0,3 mm objekt 1 meetri kaugusel). Tähtede nurkläbimõõt on sellest väiksem ja neid näeb (ka läbi telekoopide) vaid ühe punktina. Mida teleskoop küll teeb - ta teeb tähe heledamaks, kuna teleskoobi ava on palju suurem meie silmaavast ja see kogub palju enam valgust. Seega saab telekoobis näha ka kaugemaid tähti, mis inimsilmale on nähtamatud mitte seetõttu, et nad nägemiseks liiga pisikesed on, vaid seetõttu, et neilt liiga vähe valgust meie silma jõuab.

[Horus]

Tänan, lahti seletamas Nüüd jõudis vist kohale kaa. Aga see pidi nii jah olema, et objekti nägemiseks ei mängi kaugus mingit rolli, vaid just valguse hulk.
Niivisi, nüüd jõuan ma vist sinna, miks tegelikult ma üldse selle teema alustasin
Oli üks igav koolipäev ja ma mõtlesin täpselt selle samuse teema peale. Siis ma mõtlesingi, et kaugete objektide otspunktide valguskiired on mingisuguse nurga all. Hakkasin siis mõtiskelma, et kas oleks kuidagi võimalik määrata objekti suurust näiteks selle põhjal, kui suurena see meile näha on. Või siis, kui meil on teada objekti õige suurus ja see suurus, millisena ta meile tundub, arvutada vahemaad.
Mõtiskluse käigus, tegin ka joonised, mida mul hetkel ei ole kahjuks võimalik näidata.
Põhimõtteliselt, oma ajusid ragistades oleks ma nagu loonud valemi. Mille kehtivuses ma küll kahtlen 90%.

Kuid siiski, oletame..

... et meil on mingisugune konstante suurus[(objekti suuruse, vahemaa silmast ja selle vahemaa peal oleva objekti projektsiooni suhe(täiesti suvaliste arvudega näide - objekt on suurusega 10 km. ja kaugusel 700 km. Silmale paistab see objekt näiteks 3 cm. Siis kaugusel 701 km tundub see meie silmale 2.98 cm. Kui nüüd ühe kilomeetri kasvamise pealt leida protsent, kui palju keha meie silma jaoks väheneb, siis see oleks selleks konstandiks.)
Nüüd, kui kaugus muutub kilomeetrites, siis kilomeetrite arvu korrutades selle kindla konstandiga(nt. 0.35%)siis me peaksime olema suutelised leidma objekti suurust meie silmale.
Mingi algne valem, mille sain : Suurus silmale = {[(Kaugus silmas/Objekti suurusega) * konst.] * Objekti suurus} / 100.
Ehk siis, me jagame kauguse objekti suurusega, korrutame selle konstandiga, korrutame veel kord objekti suurusega ja lõpuks jagame sajaga.
Sealt valmist saab tuletada ka valemid objekti ja silma vahelise kauguse leidmiseks, ning objekti tegeliku suuruse leidmiseks(kui meil on teada suurus silmale ja vahemaa).

------------------------------------------------------------------------------------------

Ega tegelikult sellel asjal suurt mõtet pole, lihtsalt mõte hakkab niimodi vahel lendama ja mõtlesin sellest seekord kinni haarata.

Küsiks siis otse, kuhu ma omadega jõudsin ?

Lisaks veel, miks ma üldse selle teema peale mõtlema hakkasin, oli see, kui ma eelmine õhtu vaatasin taevast ja nägin seal kuud, sõõriga. Mõtlesin, kuidas se sõõr kuuümber tekkib. Et see valgus sõõr on tegelikult ju kuu pinnalt valguse peegeldus, mis peaks olema kuuga sama suur. Kuna kuu on aga kaugemal, on kuu sellest sõõrist väiksem. Ja kuna see valgus langeb mingisugustele läbipaistvatele atmosfääri(?)kihtidele, siis me näeme sellest läbi ja kuu asetseb täpselt selle keskmes.

Selle järelduse tegemisel lähtusin puhtalt oma nõrkadest teadmistest ja kehvast loogikast. Niiet, kui see on vale, on arvatavasti ka kõik ülal olev.

[Hallucigenia]

Algselt postitas Horus
Mingi algne valem, mille sain : Suurus silmale = {[(Kaugus silmas/Objekti suurusega) * konst.] * Objekti suurus} / 100.

See valem võiks pisut lihtsam olla, pakun järgmist:

("Suurus silmale") / (0,7 m) = ("Objekti suurus") / ("Kaugus silmast")

Selle valemi sisu on järgmine: kui mingi võrdlusobjekt, mille tegelik suurus = "Suurus silmale" ja mis asetseb silmast 0,7 m kaugusel (see on umbes väljasirutatud käe pikkus aga selle asemel võib ka mistahes muu kaugus olla) näib sama suurena, kui mingi kaugusel "Kaugus silmast" asetsev objekt suurusega "Objekti suurus", siis kehtib see seos. Kui võrdlusobjekti ja kaugemal asuva objekti suurused on teada, saab siit leida objekti kauguse. Kui teada on kaugus ja võrdlusobjekti suurus, saab leida objekti suuruse.

Lisaks veel, miks ma üldse selle teema peale mõtlema hakkasin, oli see, kui ma eelmine õhtu vaatasin taevast ja nägin seal kuud, sõõriga. Mõtlesin, kuidas se sõõr kuuümber tekkib. Et see valgus sõõr on tegelikult ju kuu pinnalt valguse peegeldus, mis peaks olema kuuga sama suur. Kuna kuu on aga kaugemal, on kuu sellest sõõrist väiksem. Ja kuna see valgus langeb mingisugustele läbipaistvatele atmosfääri(?)kihtidele, siis me näeme sellest läbi ja kuu asetseb täpselt selle keskmes.

Päris täpselt see nii pole. See sõõr oli ju Kuust mõned korrad suurem, eks ole? Ja tema suuruse (nurkläbimõõdu, kasutaks ma jälle seda sõna) määrab mitte niivõrd Kuu suurus, kuivõrd see, kuidas õhus olevad veepiisakesed (jääkristallid mõnel puhul) Kuult lähtuvaid valguskiiri kõrvale kallutavad. Mõtle vikerkaare peale: selle suurus ei sõltu üldse sellest, kui suur on Päike või kui kaugel ta meist asetseb ega isegi mitte sellest, kui kaugel meist vihma sajab või kui suured on vihmapiisad. Vikerkaar on alati sama suur (sama nurkläbimõõduga: 84 kraadi) ja selle määrab vaid üks asi: vee murdumisnäitaja (1,33). Tulles tagasi Kuu juurde - kui tähed oleksid piisavalt heledad, näeksid Sa umbes sama suuri sõõre ka tähtede ümber, kuigi tähed ise paistavad meile oma kauguse tõttu vaid ühe valguspunktina.

[Rein]

Eile õnnestus vikerkaare alt autoga läbi sõita.

Vikerkaar oli eemal tee kohal nii et kaare otsad ulatusid täpselt kahele poole teed metsaservale. Alguses lihtsalt vaatasin, et näe kui kena aga siis avastasin, et näen mõlema kaare otste taga asuvaid puid. Seega nägin vikerkaarest läbi!

Pilt oli silmale selline, et mina sõidan autoga vikerkaare poole ning vikerakaar liigub minust eemale ning mina näen pidevalt tema otste taga olevat.

Minu liikumise kiirus oli suurem kui vikerkaarel ning kui ma lähenesin talle, siis näiliselt nagu oleks vikerkaare ring muutunud väiksemaks ning kaare otsad justkui kerkiksid ja lähenenud teele ning kaar justkui oleks olnud veidi kaldu. Kui olin vikerkaarele näiliselt täitsa käegakatsutavalt lähedal hakkas ta hajuma, aga mängu iluks kujutasin ette, et just sellel hetkel sõitsin vikerkaare alt läbi (tõstsin käed roolilt lahti ning tegi vikerkaarele pai)

Ilus kogemus silmale ja vaimule