04-11-2009, 18:31
Mõtlesin siia kirjutada enda kogemustest... Sõbranna on juba pikemat aega tagant utsitanud, et ma paneks kõik kirja ja salvestaksin ära. Praegu pole veel pidevat, ladusat joont, mis teema ilusasti teistele arusaadavaks teeks. On eraldi juhtumid, mida kirjeldada ainult.
Ühed on maisemad juhtumid või siis enamusele ka mõistetavad, teised on ebamaisemad, mida raskem edasi anda. Maisemad juhtumid on olnud sellised, et tahan osta konkreetset raamatut, milles on mulle huvitavad teemad (LSD teraapia, teadvuse avardamine, meditatsioon, telepaatia). Lähen maksma kaardiga ning masin ütleb, et 250 kroonise raamatu eest võttis raha ainult 3 krooni ja kolmkümmend senti. Täpset summat ei mäleta, aga tšeki jätsin mälestuseks alles. Müüja ei pannud ka tähele. Mõtlesin, et masin eksib (sain kolmelt kroonilt veel 10% soodukat), kontrollisin kohe pangast ja sealt kinnitati, et kolm krooni arvel vähem. Raamat tuli kasuks, oli väga huvitav ja andis uusi ideid.
Veel meelde tulev maine juhtum: une ja ärkveloleku vahelises staadiumis olin hakanud üritama tungida tuttava inimese pähe, saata telepaatilisi sõnumit. Ma pole kunagi ise saatjaks olnud ja ei teadnud, kuidas seda üldse teha, aga magama jäädes mõtlesin pikalt ja tugevalt paari eksi peale, kellega aastaid suhelnud polnud. Lähedased, aga kauged inimesed. Ühel ööl nägin unes eksi. Ärgates oli imelik ja nukker, nagu oleks unenäos midagi tohutut juhtunut ja see saatis mind terve hommiku. Lõpuks tekkis tahtmine talle helistada ja ta häält kuulda. Helistades ütles ta, et "imelik, et helistad praegu, ma nägin sind täna öösel just unes". Hakkasin naerma ja ütlesin, et ma selle pärast helistangi. Tal oli olnud sarnaselt reaalsevõitu unenägu, mida ärgates ei mäletanud, kuid mille emotsiooni tundis veel järgnenud päeval.
Ise olen skeptik, sõbranna usub inglitesse ja heidab ruune. Peaksin mainima, et see skeptitsism ei hõlma vaid ühte kitsat ala, vaid tervet "reaalsust" koos minuga esiteks. Seepärast ongi katsed psilotsübiiniga olnud äärmiselt huvitavad - ütleks, et nagu reisid teise riiki või planeedile. Kogemustepagas on omapärane.
Selle aineni jõudsin läbi igasuguste psühholoogia-alaste raamatute lugemise ja üleüldise massimeedia. Too aeg huvitusin igasugusest maagiast ja viisidest, kuidas meedia ning inimesed ise masse mõjutavad. Mu jaoks pole vahet psühholoogial või maagial või šamanismil, need on ühe teemanti erinevad küljed. Lugesin siis seda ainet sisaldavate seente kohta pikalt (üle aasta, abiks tuli eriti erowid, kus sai mitu kuud järjest iga öö kogemusi lugeda). Isikliku vastutuse alusel omandasin teatud koguse ainet. Sellega erinevaid katseid tehes (enne teooria, siis praktika) sain väga erinevaid kogemusi, mis maailmavaateid ümber lükanud, püstitanud ja lõpuks mingi vahepealse seisundi tekitanud.
Mitme tripi ajal nägin enda närvisüsteemi seestpoolt. Mul polnud keha, ainult fokusseeritud teadvuse punkt. Närvilõpmed nägid välja, nagu tohutud kombitsad, mis kõrgusid lõpmatusse, ehitatud olid need silmadest, mille sees ja ümber jooksis nõrk helesinine elektrivool, mis vahepeal mõne lõpme tipust välgu sarnast laengut välja andsid. Iga silm vaatas kõikjale, nägi kõike ja oli kõigest teadlik. Nii pea, kui sellest teadlikuks sain, soovisin seda mitte "näha" ja kadusin sealt ära. Too hetk olin suhteliselt skeptiline nagu ikka, mõtlesin veel et üritaks millegagi ühte silma lüüa või puudutada, et kas see on ettekujutus või teine reaalsustasand kuid lõpuks mõtlesin, et ei tasu surkida, äkki ärkan mingi probleemiga üles.
Ainet meditatsiooniga kombineerides saab väga tugevaid kogemusi. Ise olen suhteliselt püsimatu iseloomuga, minevikus on olnud ärevushäired ning nooruses sain aru, et keegi teine mind peale mu enda väga ravida ei saa, kui tahan häirivatest omadustest lahti saada eneses, siis pean hakkama end ise võimaluste piires harima ja uurima. Meditatsioon edenes väga aeglaselt ja mingi hetk jätsin selle sinnapaika.
Katsetades seene all meditatsiooni suutsin teadlikkuse kõigist välistest meeltest minema lükata, nii et silmad olid üle poole tunni lahti, kuid ei näinud midagi, sarnaselt maja aknale, mille tagant saab välja vaadata, kuid klaas ise midagi ei vaata. Lõhnataju kadus, hingamine oli minimaalsel organismile vajalikul tasemel. Kehatemperatuuri ei tajunud, nagu ei tajunud seda diivan, millel lamasin. Aegamisi üritasin oma keha ära unustada, keha muutus ise kui füüsiliseks ruumiks. Kõndisin mõtetes läbi jala ja lülitasin selle välja nagu suures hoones ringi käies igast väljutud toast tuld kustutades. Ainsa, mille sisse jätma olin sunnitud, oli aju/pea, kuna arvasin, et seal inimese mõttetegevus ilmselt ju toimub. Süda peksis väga aeglaselt, mõtlesin korra üritaa süda seisma jätta tahtejõul, kuid polnud väga kindel, kuidas seda jälle tööle saada. Sellises olekus olin umbes tund aega, kuigi endale tundus möödunud olevat pool päeva.
Sama katset kordasin hiljem vabas looduses, kus kevadeses metsas maha istudes ja keha seisma pannes tõmbasin teadvuse sissepoole, jättes seekord silmad tööle. Tajusin kõige ümbritsevaga üheks muutumist ning "mind" ei olnud. Jalge juures tuli kuskilt oksade alt välja hiir, kes hakkas mind märkamata ringi sibama. Vaatasin teda kuskilt kaugelt, ilma sõnade või mõteteta. KOHE, kui teadvuse väljapool keha ulatasin (kõigele jälle nimed andes, teadvustades ja ego hääle kõlada laskmisel) oleks seda nagu too hiir ka tajunud, ja kadus oma urgu välgukiirusel tagasi.
Seda teadvuse väljasirutamist ja sisse tõmbamist on väga huvitav ka niisama teha. Kui see välja sirutada, siis inimesed tajuvad sind tavaliselt rohkem. Kerge näide on selles, et oled kuskil hämaras toas üksinda ja tõmbud endasse, oled mugavas asendis ja ei liiguta end ning püüad leida täielikku tasakaalu sisemas. Tuppa siseneb keegi teine, ei pane sind kohe tähele ja hakkab oma asju ajama. Seejärel heidad talle mõtestatud pilgu ilma liigutamata ja too inimene hakkab tajuma, nagu keegi teda jälgiks või et järsku pole ta toas enam üksinda. Selle harjutuse jaoks tuleks kasuks igasuguse välise stiimuli minimaliseerimine (müra, liikumine).
Mitmel korral nägin, kuidas näeb välja miski, mida oskan kirjeldada vaid Jungi poolt kujutatud kollektiivse alateadvusena. Ühe tripi ajal leidsin eest mittemillegi taustal oleva elavhõbeda moodi kera. Kuna tausta polnud, ei osanud selle suurust hinnata. Ilmselt oli see iga suurus. Mainiks ära, et iga kord psilotsübiini all muudetud teadvuse seisundisse minnes tekib mingi sageduse/vibratsioonitaseme variatsioon. Alguses on see külmavärinatele sarnane, ehk siis vibratsioon suureneb, silmaga nähtav kehaline värin. Mida aeg edasi, seda kiiremaks sagedus muutub ja peenemaks. Nagu kummipall, mille lased käest lahti põrandale põrkuma, ja iga korraga teeb kiirema *põnts* hääle ja liigub ka kiiremini vastu põrandat, kuni enne päris seisma jäämist liigub viimased murdsekundi osad silmale peaaegu nähtamatult.
Too elavhõbeda moodi vedel kera koosnes Teadvusest, või see oligi teadvus. See koosnes iga inimese teadvusest ja oli kõigi poolt jagatav. "Ärkvel" inimene, ehk individuaalne inimene sulandus sinna sisse, kui ta läks magama või muutis piisavalt läbi mingi mooduse oma teadvust. Ta keha hakkas vibreerima, kuni kaotas tahke kuju ja sulandus üldmassi. Vastupidiselt, kui mõni hakkas jagatud reaalsusesse tulema või üles ärkama, siis muutus ta tahkemaks ja kukkus kerast välja, omandas inimese kuju (ego tuli tagasi, lülituti füüsilisse ellu teadvuslikult) ja läks oma toimetusi tegema. Kerasse sissevajuvaid ja väljakukkuvaid inimesi oli lugematu hulk, ometi nägin ma neid hetkeks täies mahus.
Nägin veel, kuidas mu magav mõistus unenägusid sorteeris. Ilmselt jäi üks osa minust seene all magama, teine hoidis end teadvusel. Oli tunne, nagu oleks sattunud teatri lava taha enne etendust (etenduseks oli muidugi "ärkvel" olek). Taas oli teadvuse kujutuseks mingi kera, mille pinnale kerkisid teadvusel olles kogetud närviimpulsid. Otseselt elamiseks mittevajalik info vajus välja, tähtsam info aga hulpis pinnale ja jäi suhteliselt muutmatul kujul alles, kõik muu (miljonid signaalid, mida aju päevas saab) taandati kokku nagu prügipress mätsib sajad pakendid kokku mingiks abstraktseks kuubikuks. samamoodi tundus, et mittevajalik info taandati või vähendati aju mitte ülekoormamise eesmärgil abstraktseks, kuid kuidagipidi äratuntavaks infokuhjaks.
Neid juhtumisi ja kogemusi on veel palju, kuid kõik see kogetu lükatakse tavaliselt alateadvusesse või kustutatakse. Peale paari algset trippi kohtusin mingi olendiga, kes koosnes valgest valgusest ja teatas ilma sõnadeta, et ei tohi kõike mäletada, sest seal tasandil tulvav sagedus/info/energia on vastuvõetav vaid teatud seisundis ja kui püüaksin seda kaasa võtta ärkvel maailmasse, siis läheks inimene kas hulluks ülekoormuse tõttu või saaks füüsiliselt ajurabanduse või tõsise häire. Tihti kogesin tohutult vapustavaid asju, nagu läbi tahtejõu mälestuses tagasi minemine aega, mil olin veel beebi enda ema kõhus. Üks esimestest õppetundides oli aga enda võimete tundmine ja suutmine lahti lasta.
Loodan, et väga segane tekst ei tulnud. Püüan vahel neid asju üles kirjutada, vanemana vahva lugeda.
Ühed on maisemad juhtumid või siis enamusele ka mõistetavad, teised on ebamaisemad, mida raskem edasi anda. Maisemad juhtumid on olnud sellised, et tahan osta konkreetset raamatut, milles on mulle huvitavad teemad (LSD teraapia, teadvuse avardamine, meditatsioon, telepaatia). Lähen maksma kaardiga ning masin ütleb, et 250 kroonise raamatu eest võttis raha ainult 3 krooni ja kolmkümmend senti. Täpset summat ei mäleta, aga tšeki jätsin mälestuseks alles. Müüja ei pannud ka tähele. Mõtlesin, et masin eksib (sain kolmelt kroonilt veel 10% soodukat), kontrollisin kohe pangast ja sealt kinnitati, et kolm krooni arvel vähem. Raamat tuli kasuks, oli väga huvitav ja andis uusi ideid.
Veel meelde tulev maine juhtum: une ja ärkveloleku vahelises staadiumis olin hakanud üritama tungida tuttava inimese pähe, saata telepaatilisi sõnumit. Ma pole kunagi ise saatjaks olnud ja ei teadnud, kuidas seda üldse teha, aga magama jäädes mõtlesin pikalt ja tugevalt paari eksi peale, kellega aastaid suhelnud polnud. Lähedased, aga kauged inimesed. Ühel ööl nägin unes eksi. Ärgates oli imelik ja nukker, nagu oleks unenäos midagi tohutut juhtunut ja see saatis mind terve hommiku. Lõpuks tekkis tahtmine talle helistada ja ta häält kuulda. Helistades ütles ta, et "imelik, et helistad praegu, ma nägin sind täna öösel just unes". Hakkasin naerma ja ütlesin, et ma selle pärast helistangi. Tal oli olnud sarnaselt reaalsevõitu unenägu, mida ärgates ei mäletanud, kuid mille emotsiooni tundis veel järgnenud päeval.
Ise olen skeptik, sõbranna usub inglitesse ja heidab ruune. Peaksin mainima, et see skeptitsism ei hõlma vaid ühte kitsat ala, vaid tervet "reaalsust" koos minuga esiteks. Seepärast ongi katsed psilotsübiiniga olnud äärmiselt huvitavad - ütleks, et nagu reisid teise riiki või planeedile. Kogemustepagas on omapärane.
Selle aineni jõudsin läbi igasuguste psühholoogia-alaste raamatute lugemise ja üleüldise massimeedia. Too aeg huvitusin igasugusest maagiast ja viisidest, kuidas meedia ning inimesed ise masse mõjutavad. Mu jaoks pole vahet psühholoogial või maagial või šamanismil, need on ühe teemanti erinevad küljed. Lugesin siis seda ainet sisaldavate seente kohta pikalt (üle aasta, abiks tuli eriti erowid, kus sai mitu kuud järjest iga öö kogemusi lugeda). Isikliku vastutuse alusel omandasin teatud koguse ainet. Sellega erinevaid katseid tehes (enne teooria, siis praktika) sain väga erinevaid kogemusi, mis maailmavaateid ümber lükanud, püstitanud ja lõpuks mingi vahepealse seisundi tekitanud.
Mitme tripi ajal nägin enda närvisüsteemi seestpoolt. Mul polnud keha, ainult fokusseeritud teadvuse punkt. Närvilõpmed nägid välja, nagu tohutud kombitsad, mis kõrgusid lõpmatusse, ehitatud olid need silmadest, mille sees ja ümber jooksis nõrk helesinine elektrivool, mis vahepeal mõne lõpme tipust välgu sarnast laengut välja andsid. Iga silm vaatas kõikjale, nägi kõike ja oli kõigest teadlik. Nii pea, kui sellest teadlikuks sain, soovisin seda mitte "näha" ja kadusin sealt ära. Too hetk olin suhteliselt skeptiline nagu ikka, mõtlesin veel et üritaks millegagi ühte silma lüüa või puudutada, et kas see on ettekujutus või teine reaalsustasand kuid lõpuks mõtlesin, et ei tasu surkida, äkki ärkan mingi probleemiga üles.
Ainet meditatsiooniga kombineerides saab väga tugevaid kogemusi. Ise olen suhteliselt püsimatu iseloomuga, minevikus on olnud ärevushäired ning nooruses sain aru, et keegi teine mind peale mu enda väga ravida ei saa, kui tahan häirivatest omadustest lahti saada eneses, siis pean hakkama end ise võimaluste piires harima ja uurima. Meditatsioon edenes väga aeglaselt ja mingi hetk jätsin selle sinnapaika.
Katsetades seene all meditatsiooni suutsin teadlikkuse kõigist välistest meeltest minema lükata, nii et silmad olid üle poole tunni lahti, kuid ei näinud midagi, sarnaselt maja aknale, mille tagant saab välja vaadata, kuid klaas ise midagi ei vaata. Lõhnataju kadus, hingamine oli minimaalsel organismile vajalikul tasemel. Kehatemperatuuri ei tajunud, nagu ei tajunud seda diivan, millel lamasin. Aegamisi üritasin oma keha ära unustada, keha muutus ise kui füüsiliseks ruumiks. Kõndisin mõtetes läbi jala ja lülitasin selle välja nagu suures hoones ringi käies igast väljutud toast tuld kustutades. Ainsa, mille sisse jätma olin sunnitud, oli aju/pea, kuna arvasin, et seal inimese mõttetegevus ilmselt ju toimub. Süda peksis väga aeglaselt, mõtlesin korra üritaa süda seisma jätta tahtejõul, kuid polnud väga kindel, kuidas seda jälle tööle saada. Sellises olekus olin umbes tund aega, kuigi endale tundus möödunud olevat pool päeva.
Sama katset kordasin hiljem vabas looduses, kus kevadeses metsas maha istudes ja keha seisma pannes tõmbasin teadvuse sissepoole, jättes seekord silmad tööle. Tajusin kõige ümbritsevaga üheks muutumist ning "mind" ei olnud. Jalge juures tuli kuskilt oksade alt välja hiir, kes hakkas mind märkamata ringi sibama. Vaatasin teda kuskilt kaugelt, ilma sõnade või mõteteta. KOHE, kui teadvuse väljapool keha ulatasin (kõigele jälle nimed andes, teadvustades ja ego hääle kõlada laskmisel) oleks seda nagu too hiir ka tajunud, ja kadus oma urgu välgukiirusel tagasi.
Seda teadvuse väljasirutamist ja sisse tõmbamist on väga huvitav ka niisama teha. Kui see välja sirutada, siis inimesed tajuvad sind tavaliselt rohkem. Kerge näide on selles, et oled kuskil hämaras toas üksinda ja tõmbud endasse, oled mugavas asendis ja ei liiguta end ning püüad leida täielikku tasakaalu sisemas. Tuppa siseneb keegi teine, ei pane sind kohe tähele ja hakkab oma asju ajama. Seejärel heidad talle mõtestatud pilgu ilma liigutamata ja too inimene hakkab tajuma, nagu keegi teda jälgiks või et järsku pole ta toas enam üksinda. Selle harjutuse jaoks tuleks kasuks igasuguse välise stiimuli minimaliseerimine (müra, liikumine).
Mitmel korral nägin, kuidas näeb välja miski, mida oskan kirjeldada vaid Jungi poolt kujutatud kollektiivse alateadvusena. Ühe tripi ajal leidsin eest mittemillegi taustal oleva elavhõbeda moodi kera. Kuna tausta polnud, ei osanud selle suurust hinnata. Ilmselt oli see iga suurus. Mainiks ära, et iga kord psilotsübiini all muudetud teadvuse seisundisse minnes tekib mingi sageduse/vibratsioonitaseme variatsioon. Alguses on see külmavärinatele sarnane, ehk siis vibratsioon suureneb, silmaga nähtav kehaline värin. Mida aeg edasi, seda kiiremaks sagedus muutub ja peenemaks. Nagu kummipall, mille lased käest lahti põrandale põrkuma, ja iga korraga teeb kiirema *põnts* hääle ja liigub ka kiiremini vastu põrandat, kuni enne päris seisma jäämist liigub viimased murdsekundi osad silmale peaaegu nähtamatult.
Too elavhõbeda moodi vedel kera koosnes Teadvusest, või see oligi teadvus. See koosnes iga inimese teadvusest ja oli kõigi poolt jagatav. "Ärkvel" inimene, ehk individuaalne inimene sulandus sinna sisse, kui ta läks magama või muutis piisavalt läbi mingi mooduse oma teadvust. Ta keha hakkas vibreerima, kuni kaotas tahke kuju ja sulandus üldmassi. Vastupidiselt, kui mõni hakkas jagatud reaalsusesse tulema või üles ärkama, siis muutus ta tahkemaks ja kukkus kerast välja, omandas inimese kuju (ego tuli tagasi, lülituti füüsilisse ellu teadvuslikult) ja läks oma toimetusi tegema. Kerasse sissevajuvaid ja väljakukkuvaid inimesi oli lugematu hulk, ometi nägin ma neid hetkeks täies mahus.
Nägin veel, kuidas mu magav mõistus unenägusid sorteeris. Ilmselt jäi üks osa minust seene all magama, teine hoidis end teadvusel. Oli tunne, nagu oleks sattunud teatri lava taha enne etendust (etenduseks oli muidugi "ärkvel" olek). Taas oli teadvuse kujutuseks mingi kera, mille pinnale kerkisid teadvusel olles kogetud närviimpulsid. Otseselt elamiseks mittevajalik info vajus välja, tähtsam info aga hulpis pinnale ja jäi suhteliselt muutmatul kujul alles, kõik muu (miljonid signaalid, mida aju päevas saab) taandati kokku nagu prügipress mätsib sajad pakendid kokku mingiks abstraktseks kuubikuks. samamoodi tundus, et mittevajalik info taandati või vähendati aju mitte ülekoormamise eesmärgil abstraktseks, kuid kuidagipidi äratuntavaks infokuhjaks.
Neid juhtumisi ja kogemusi on veel palju, kuid kõik see kogetu lükatakse tavaliselt alateadvusesse või kustutatakse. Peale paari algset trippi kohtusin mingi olendiga, kes koosnes valgest valgusest ja teatas ilma sõnadeta, et ei tohi kõike mäletada, sest seal tasandil tulvav sagedus/info/energia on vastuvõetav vaid teatud seisundis ja kui püüaksin seda kaasa võtta ärkvel maailmasse, siis läheks inimene kas hulluks ülekoormuse tõttu või saaks füüsiliselt ajurabanduse või tõsise häire. Tihti kogesin tohutult vapustavaid asju, nagu läbi tahtejõu mälestuses tagasi minemine aega, mil olin veel beebi enda ema kõhus. Üks esimestest õppetundides oli aga enda võimete tundmine ja suutmine lahti lasta.
Loodan, et väga segane tekst ei tulnud. Püüan vahel neid asju üles kirjutada, vanemana vahva lugeda.
