[akvamariin]

Tere
Olen terve oma elu, nii palju kui mäletan näinud veidraid ja ebaloomulikke asju. Selle tõttu nühitud ka palju psühholoogide ja psühhiaatrite toole. Arvamused olid vastakad, kunstinimene( seda ma olen) ja lihtsalt elava fantaasiaga. Samas lõpuks ma ei kannatanud enam välja, vaimud, hääled, unes nii öelda halvatud olemine, deja vud ja kõike muud. Lõpuks läksin, ka väga noorelt, olin siis 11, sensitiivi juurde. Too ütles, et mul kodus vaimud( ise kutsusin) ja võimed. Keerasin ära. Hirm oli suur. Mõned aastad hiljem läksin uuesti teise sensitiivi juurde, kes ütles, et ma olin eelmises elu nõid( usun, sest olen näinud ennast eelmisest elust ja kuidas ma surin). Ja mul on võimed. Jube jube jube oli olla. Pärast seda lugesin Castaniedat ja hakkasid võimed nagu avanesid rohkem, hakkasin ka unes ärkama ja mäletama kõike. Teisalt suurenesid veidrad nägemused. Ärkaõrsin üles ning voodi kohal ..seinal laius suur ...midagi roni taimede sarnast ja siis hakkasid nad tõmbuma pisikeseks..kuni kadusid. Nägin ette asju jne. Ühesõnaga hakkas hirm. Ma olin siis 15 ka.
Aastaid olen vältinud igasugust nõiateemat, sest minu elu tegi see raskemaks. Samas ma ei saa seda vältida. Nüüd kui mu elus on natuke mustem periood, masendus ja kõik muu tuju nulliv, on hakanud jälle kõik korduma. Ma näen asju ette..õigemini ma mõtlen midagi ja see juhtub, aga sellised tobedad ja mõttetud asjad. Ma näen unes veidraid asju, ma tean, et magan, aga ei saa üles ärgata või siis olen üleval aga ei saa end liigutada. Tänane oli see, et ma teadsin, mis hakkab unes juhtuma, korraga olin halvatud maas, röökisin, teadsin, et keegi ei kuule ja ma magan. Aga karjusin edasi, mu hääl moondus, see polnud minu hääl ja lõpuks ma ei suutnud enam röökida vaid liigutasin suud.
Viimane veider oli veel see, et nägin kuidas kõnnin tänaval ja minu ees kõnnib vana naine, korraga ta pööras ümber ja haaras mu käest. Tal olid helesinised silmad ja ta jõllitas mind. Ma tõusin karjatusega üles. See tundus nii reaalne.
Olen mõelnud, et kui ma ei saa üle ega ümber, et mul on võimed, siis tahaks need kuidagi endale heas mõttes tööle ka panna, mitte hirmus elada. Kuidas neid tööle panna? Üritasin loitsida..head ikka. Ehk kui võimed on siis, midagi juhtub?
NB: tänu sellele, et olen lapsest peale jubedusi ja öiseid jutustajaid oma toas näinud, magan tulega juba 15 aastat vähemalt. Muud moodi ei saa, nii totter kui see ka pole.

Tänan.

[lahendused]

Aga võtagi sellist "laiendatud" vaimudest koosnevat maailma objektiivse reaalsusena - mitte aga ära ürita selle vastu võidelda - näiteks silmadega nägevad inimesed ei ürita oma silmasid kinni katta; kõrvadega kuulvad inimesed ei ürita oma kõrvu kinni katta; nahaga puudutusi tundvad inimesed ei ürita peituda paksude kombinesoonide sisse; - seega miks peaks sina veidike "avarama" maailma eest üritama ennast peita - ela seal ja ole õnnelik.

Pigem ürita sellist "avaramat" maailma omaks võtta, õppides teda kiht kihi haaval tundma, ning oma igapäevase reaalsusega siduma - mingi kirjeldus erinevatest keha kihtidest on järgnevas lingis olevas postituses nr 43:

http://www.para-web.org/showthread.php?tid=6021&page=2

Ürita enda jaoks kirja panna mõnes sellises kihis "kogetut", ning rakendada oma analüütilist mõtlemist sellise laiendatud maailma asukate suhtes.

[Balzzar]

Mida Sa täpsemalt kardad?

[akvamariin]

Nägemused, mis sellega kaasnevad ja imelikud juhtumised. Põhiliselt siiski nägemused ja teatud asjade tajumine. Kuigi tajun vahepeal ka lihtsalt, et ma pole üksi toas jne. Põhiliselt igasugused luupainajad.

[Balzzar]

Milleks karta nägemusi või juhtumeid? Kas Sa kardad surma, üksindust või valu? Mida täpsemalt?

[akvamariin]

Hea küsimus, ma kardan valu ja üksindust. Surma mitte väga, kuna mulle ennustati juba, et suren noorelt. Surm on paratamatus. Aga kardan, et olen üksi ja ei saa midagi teha, kui midagi koledat peaks juhtuma ja keegi ei aita mind. Ja ma olen lõksus, kust ma välja ei pääse.

[Leena]

Hea küsimus, ma kardan valu ja üksindust. Surma mitte väga, kuna mulle ennustati juba, et suren noorelt. Surm on paratamatus. Aga kardan, et olen üksi ja ei saa midagi teha, kui midagi koledat peaks juhtuma ja keegi ei aita mind. Ja ma olen lõksus, kust ma välja ei pääse.

Esimese asjana võta ette see, et viska peast ennustus mis väidab, et sured noorelt. Sellised ennustused ei ole tõsiselt võetavad.

[akvamariin]

Ma tean, ma kardan teadmatust.

---

Mu käejoon on lühike.

[lahendused]

Üksinduse vastu aitab igasugune ühistegevus: koorides laulmine, käsitöö ringides osalemine, teistele joonsitamise õpetamine, jne - samuti lemmiklooma või elukaaslase pidamine.

Hirmu ja valu vastu aitab, kui ennast ära väsitada igasugu tegevusega: korista 101 korda päevas tube, heegelda/koo meetrite kaupa iga päev, või väsita ennast mingi muu töö või spordiga ära - siis jääd õhtul väsimusest magama ja igasuguste jamade peale pole aega mõelda.

Peenmaailmaga pidavat aga nii olema, et kõik mis sa mõtled saab ka teoks: seega ürita endas igasugu hirmud ja lollused maha suruda ja mõelda rohekm parema ja helgema maailma suunas: nii hakkad elama palju paremas maailmas, kui praegune.

[Balzzar]

Kas lõksus olemise all mõtled olukorda peale surma? Tihtilugu on sellised lood, et kui me ennast ise ei aita, siis ei suuda seda keegi teine ka teha.

[akvamariin]

Tegelen juba spordi ja kunstiga.
Lõksus olukord...näiteks, kunagi oli mul tavaline, et ärkasin pool unes üles, keegi oli mul toas või istus mu voodil ja seletas mulle midagi või samas ka lihtsalt vaikis ja seisis mu voodi ees. Ma teadsin, et see pole päris reaalsus ja ma alati otsisin valgust. Mulle on valgus, tuli alati erilise tähtusega, see hoiab eemale paha ehk pimeduses toimuv on teadmatus.Valgus kui elekter siis antud hetkel, mida ma alati paaniliselt hakkasin otsima. Selleks magan tulega. Kui keegi peaks tule ära kustutama..ärkan automaatselt üles. Muidu ma ei kuule midagi kui magan. Tule kustudes tabab mind paanika ja teadmatus, mis minu ümber toimub.
Lõksus olla on ka emotsionaalselt. Hetkel olen niikuinii...rahtus, ei tea, mis ma tahan, kes ma olen, milleks ma olen, mis minust saab, miks ma tunnen ängistust jne. Lõksus olla on igat moodi, keegi kes hakkab liiga lähedaseks saama või tahab liiga palju tähelepanu..igat moodi võib end lõksus tunda. Ma ei taha eriti mõelda, mis mind pärast surma ootab, ju sünnin uuesti. Loodan, et siis ei mäleta kõike vastikuid seikku oma elus.

---

Ma ei mõtle olukorda pärast surma..sinna on veel aega. Hetkel mõtlen antud hetkele, miks ma just koguaeg end lõksus tunnen ja rahutuna, miski pole see ja see `` miski`` otsimise soov aina kasvab, teadmata jätkuvalt, mida ma siis täpsemalt otsin.

[Balzzar]

ärkasin pool unes üles, keegi oli mul toas või istus mu voodil ja seletas mulle midagi või samas ka lihtsalt vaikis ja seisis mu voodi ees.

Igal inimesel istub või vahib "keegi" voodi kõrval. Las aga vahib kui midagi paremat pole teha. Miks peaks Sinul sellest tolku olema. Niivõinaa pole see Sinu teha, kes seal istub või astub.

Ma ei mõtle olukorda pärast surma..sinna on veel aega. Hetkel mõtlen antud hetkele, miks ma just koguaeg end lõksus tunnen ja rahutuna, miski pole see ja see `` miski`` otsimise soov aina kasvab, teadmata jätkuvalt, mida ma siis täpsemalt otsin.

Tee või tegele sellega, mis Sulle meeldib ning probleemid ongi lahendatud. Pole mõtet nukrutseda selle üle mida Sul pole, siis jääb kõik olemasolev hoopis märkamata.

[akvamariin]

Kerge öelda, raske teha.

[Balzzar]

Kerge öelda, raske teha.

Millegipärast sellises vastuses näen hoopis teist mõtet kogu Sinu postituses. Kas peamine eesmärk oli ikka nõu küsimine...

[alar]

Kerge öelda, raske teha.

Ma tean, mida Sa tunned. Mu elus oli samasugune, või peaaegu samasugune etapp. Siis, kui millegiga tegelesid, oli kõik korras, kuid nii kui omaette jäid, hakkas kõik taas otsast pihta.
Mina leidsin väljapääsu oma mõtete kontrolli abil. See tähendab, et kui lollused pähe tulid juhtisin teadlikult oma mõtted muule teemale. Isegi raamatut lugedes oskasid need mõttekesed ridade vahele pugeda.
Läksin kujutluses aasale jalutama. Keset aasa kasvab suur tamm. Läksin tamme juurde, võtsin tal ümbert kinni ja sain tammeks.
See oli minu tee võõrastest mõtetest vabanemiseks, leia endale oma.

Jõudu!

[akvamariin]

Ma tahaks, et need ..head ja positiivsed mõtted ja soovid, mis ma soovin läheksid ka täide, mitte ainult need..mõttetud kogemata jaburused, mis mu mõtetest läbi jooksevad. Näiteks..on ju võimalik oma mõtetega kellegi pähe või no sõnumeid saata. Või öeldakse, kui paned mõtted kirja, siis nad täituvad? Kujutad täpselt ette situatsiooni? Tegin täna isegi seda..et põletasin paberit, kus mu soov oli ja laususin seda 3 korda. Rääkimata , et saadan õhupalle aknast välja

[alar]

Põletatud,soovitud,saadetud,palutud ja lõpuks lahendatud.

[akvamariin]

Nii, et peaks mõjuma? No tõesti..ma panustan neile

[alar]

Panusta sellele, et ainuke asi, mida sajaprotsendiliselt juhtida saad, on sinu oma elu. Teisi mõjutama hakates saad kõrvetada juba oma solvumistunde läbi. Soovid, olgu nad siis nii positiivsed kui tahes, ei pruugi alati täituda kui Sa pole hingega soovi sees. Ja mina saan soovida endale, Sinule mitte.
Kui me sooviksime midagi koos, siis soovi jõud tugevneks, kuid alati jääb võimalus, et alateadvus ei tule sooviga kaasa.

[Mannu]

Ja lisaks eelnevatele on minu soovitus juurtshakra korralikult tööle saada (joogaharjutused, aiatöö jm). Siis inimene talub igasugu "katuse sõitmisi" palju paremini, siis tuleb iseenesest kätte selline suhtumine nagu Balzzar kirjeldas - et on jah mingi tüüp mul voodi kõrval, aga no las ta olla, ma parem küsin midagi tema käest, uurin kes ta on jne. Aga mingil määral jääb midagi painama ikkagi.

[akvamariin]

Kuidas..ma siis mõistan, kas ma olen hingega soovi sees või ei. Mis on selel mõõdupuu. Kui ma tunnen ja arvan..pigem tunnen ja olen tajunud, et just see on mulle õige, siis kas see on juba hingega sees olemine? Vahepeal tekib ju ikka tagasilangus, et hakkad mõtisklema, et asjad ikka niikuinii ei lähe nii jne. Aga ma tunnen, et ma olen, sest aastaid tagasi oli mul taoline tunne ja siis täitus mu soov.
Kui soovi kujutada reaalses tegevuses detailselt omandab see kindlama kuju? Aga kuidas saata näiteks mõte teise inimese pähe või kontakti näiteks unes võtta? Olen üritanud..no omaloominguga. Näiteks kujutan end talle mingit sõnumit saatmas või hüüan mõttes nime, aga unes ma pole siis antud hetkel küll kohanud. Keeruline. Palju küsimusi. Näiteks...kui sisetunnet usaldada, kui muidugi sisetunne ei muutu kinnisideeks, siis ma tean, et see soov täitub. Aga samas ma pole enam kindel, et äkki on see kinnisidee ning vahest lähevad soovid siis täide, kui neist lahti lasta, kui isegi lootus kaotada. Ahhh..jahh

[Dana]

Tere
Olen terve oma elu, nii palju kui mäletan näinud veidraid ja ebaloomulikke asju. Selle tõttu nühitud ka palju psühholoogide ja psühhiaatrite toole. Arvamused olid vastakad, kunstinimene( seda ma olen) ja lihtsalt elava fantaasiaga. Samas lõpuks ma ei kannatanud enam välja, vaimud, hääled, unes nii öelda halvatud olemine, deja vud ja kõike muud. Lõpuks läksin, ka väga noorelt, olin siis 11, sensitiivi juurde. Too ütles, et mul kodus vaimud( ise kutsusin) ja võimed. Keerasin ära. Hirm oli suur. Mõned aastad hiljem läksin uuesti teise sensitiivi juurde, kes ütles, et ma olin eelmises elu nõid( usun, sest olen näinud ennast eelmisest elust ja kuidas ma surin). Ja mul on võimed. Jube jube jube oli olla. Pärast seda lugesin Castaniedat ja hakkasid võimed nagu avanesid rohkem, hakkasin ka unes ärkama ja mäletama kõike. Teisalt suurenesid veidrad nägemused. Ärkaõrsin üles ning voodi kohal ..seinal laius suur ...midagi roni taimede sarnast ja siis hakkasid nad tõmbuma pisikeseks..kuni kadusid. Nägin ette asju jne. Ühesõnaga hakkas hirm. Ma olin siis 15 ka.
Aastaid olen vältinud igasugust nõiateemat, sest minu elu tegi see raskemaks. Samas ma ei saa seda vältida. Nüüd kui mu elus on natuke mustem periood, masendus ja kõik muu tuju nulliv, on hakanud jälle kõik korduma. Ma näen asju ette..õigemini ma mõtlen midagi ja see juhtub, aga sellised tobedad ja mõttetud asjad. Ma näen unes veidraid asju, ma tean, et magan, aga ei saa üles ärgata või siis olen üleval aga ei saa end liigutada. Tänane oli see, et ma teadsin, mis hakkab unes juhtuma, korraga olin halvatud maas, röökisin, teadsin, et keegi ei kuule ja ma magan. Aga karjusin edasi, mu hääl moondus, see polnud minu hääl ja lõpuks ma ei suutnud enam röökida vaid liigutasin suud.
Viimane veider oli veel see, et nägin kuidas kõnnin tänaval ja minu ees kõnnib vana naine, korraga ta pööras ümber ja haaras mu käest. Tal olid helesinised silmad ja ta jõllitas mind. Ma tõusin karjatusega üles. See tundus nii reaalne.
Olen mõelnud, et kui ma ei saa üle ega ümber, et mul on võimed, siis tahaks need kuidagi endale heas mõttes tööle ka panna, mitte hirmus elada. Kuidas neid tööle panna? Üritasin loitsida..head ikka. Ehk kui võimed on siis, midagi juhtub?
NB: tänu sellele, et olen lapsest peale jubedusi ja öiseid jutustajaid oma toas näinud, magan tulega juba 15 aastat vähemalt. Muud moodi ei saa, nii totter kui see ka pole.

Tänan.

Ma ei ole mingi mõttetark ega ole ka käinud kusagil midagi õppimas. Samas, seda lugu lugedes tekkis soovi vastata ja oma arvamus kirja panna. Ehk ka seetõttu, et olen ise kunagi hirmu tundnud. Küll mitte sellist, nagu Sina kirjutad.

Mina isiklikult pole kohanud ühtegi võimeteta inimest. Mis tähendab, et loomulikult on sul olemas võimed. Selles ei pea sa üldse kahtlema.
Ma ei soovita sul antud olukorras oma võimetega mängida. Ei heas ega halvas mõttes. Võib tõesti olla, et sa leiad endale hea teejuhi, kes sind omakasupüüdmatult aidata oskab aga seda ei pruugi juhtuda. Kui sul on hirm, siis sa tõenäoliselt ei suuda iseseisvalt oma sees toimuvaga toime tulla. Võimetega mängimisel võivad olla kehvad tagajärjed.

Kui sul on hirm ja sa ei suuda seda kõike mis sinuga toimub kontrollida, siis lihtsalt lõpeta see kõik ära. See on täiesti võimalik, kui sa seda tahad. Lihtsalt sa pead seda siiralt ja kogu hinge põhjast tahtma. Siis see ka õnnestub sul kindlasti.
Ära seda küll karda, et peale seda lõppeb kõik ära ja võimed haihtuvad, nagu poleks neid kunagi olnud. Kindlasti mitte. Sa lihtsalt sulged nad ajani, mil sa suudad nendega toime tulla. Tõenäoliselt on sul ka siis parem olukord nende arendamiseks ning nendega sõbraks saamiseks.

Suures plaanis aga annaks mõned oma vanaema poolesed soovitused, mis ei jookse vast kellelgi mööda külgi maha aga aitavad samas üsna täbaratest olukordadest välja tulla.

Esmalt ümbritse end head energiat kandvate inimeste ja olenditega. Kui inimene või olend tundub sulle kuidagi ebamugav (olenemata põhjusest), siis lihtsalt mine ära. Pole mõtet võidelda ebamugavat tunnet tekitavate olendite ja asjade vastu.
Teisalt väldi vihkamist ja hukkamõistmist. Viha on tugev jõud ja äratab alati meis üles meie pahupoole. Kõige parem soovitus selliste olukordade vältimiseks on enne kui sa kellegi hukka mõistad, mõista ta eelnevalt õigeks. Üldjuhul ei jõua me siis enam selle hukkamõistuni.
Usalda oma sisetunnet. Mitte ära otsi teda enne igat sammu ja liigutust, vaid püüa lõdvestuda. Kui mõni ebameeldiv aimdus tekib, siis ära püüa kõigest hingest oma sisetunde vastu võidelda vaid lepi sellega, et see oli märk kavatsetut mitte jätkata.
Lisaks, ära vaeva pead asjadega, mida sa ei suuda mõista. See kehtib ka sinu ette kerkivate teadmiste kohta. Kui sa ühtäkki tead, et sa pead kusagile minema, midagi tegema, siis pole vaja pead vaevata, miks see tekkis, mis sulle öelda tahetakse, vaid mine, kuhu vaja ja tee mida vaja. Vastused tulevad nagunii. Ehk siis lase oma tajudel end juhtida, kuid ära ürita oma tajusid juhtida. See tekitabki segadust ja ka hirme.
Parema enesetunde saavutamiseks püüa saavutamise asemel midagi luu. Loomise rõõm laeb sind positiivse energiaga ja see aitab parandada hirmu tekitatud haavasid. Tähtis pole selle juures eesmärk, milleni jõuda tahad vaid tahe midagi kaunist luua.
Psühholoogid vahel soovitavad joonistada oma hirme jne. Eks ole neil oma põhjus, miks nad seda soovitavad. Mina leian, et loodu ei tohiks olla hirmutav vaid vastupidi, hinge soojendav.

Lõpuks, on meil kõigil hetk, kus me oleme nukrad, kurvad, tujutud, kanname kaotuse valu jne. Kui me hästi mõtleme, siis me teame, et on kohad esemed jne, mis suudavad meie mure ja valu ära võtta. Sinna viigi oma kurbus ja nukrus.
Mina isiklikult vajan selleks vett. Mitte seda mis kraanis voolab või loigus vangis on. Liikuvat vaba vett vajan. Üks korralik päev üksi merekaldal kivi otsas, viib kõik mis minus oli kurba endaga kaasa. Tagasi tulles olen jälle selge kui pilvitu taevas ja kurbusest pole jälgegi. Ma andsin selle merele kanda.

Kunagi väga ammu püüdis keegi mulle selgeks teha, et kui avastad endal mingid erilised võimed, siis pead neid surmkindlalt arendama, otsima mingi kamba, kooli, sekti, mis iganes grupi, kes sind sellel teel aitavad, vastasel juhul võimed kaovad ja lähevad raisku ja oi oi mis hullu kõik juhtuda võib.
Selle pärast ei pea sa muretsema. Ei kao nad kusagile, ei lähe nad raisku ka mitte. Pigem vastupidi. Lihtsalt pidevas hirmutundes on väga keeruline oma südame häält kuulda.
Minu vanaema ütles alati, et selleks, et selgelt asju näha, pead sa olema vaba kõigest, mis võib su nägemist mõjutada.

Selline on minu arvamus kogu asjast. Siin puudub igasugune teaduslik ja faktipõhine tõestusmaterjal. Lihtsalt, vanaema antud suunad ja elukogemused.