[hulkuv hing]

Aga kuidas siis ikkagi oleks - müüks kõik maha ja oleks vaba?
Arvan et Eestis ei ole võimalik. Kõnged tänaval.
Aga Indias - jah. Võimalik.

Saab, kui teatud segajad kõrvaldada.
Kui õnnestub end lahti rebida kodukohast ja võtta omaks suhtumine "mu kodu on seal, kus mu jope ripub". Kui ei ole teatud materiaalseid ressursse nõudvaid hobisid, millega mõnusaks tegelemiseks on hea just kodu olemasolu. Kui soov maailma vaadelda ületab koduigatsuse. Kui reisida ekstreemsemal moel (jalgrattaga, pödilaküüdiga, jalgsi) ja raha kulutada vaid ellujäämiseks, siis võib minna kuhugi soojemasse kliimasse. Võibolla selle saavutamiseks saab ennast muuta? Ma ei tea. Trip.ee lood ja "metsikute matkajate" blogid vähemalt annavad lootust. Üks neiu kirjutas enda seiklustest lausa raamatu.

Miks meite mihed tänavale satuvad ja seal kõngevad? Põhjus võib olla ohvrirollis, mis isiklikud soovid alla surub. Mõni ärksam võtab kätte ja kaob kuhugi minema, kasvõi Leetu turumüüjaks, sest suudab veel enda soovid äratada.

Tundub, et ohriroll väärib eraldi teemat.

[Veli Joonatan]

Pidasin silmas seda et mingi sissetulek peab ikka olema. Seega ka töö. Sel juhul ei ole inimene 100% vaba. Meie kliimas on raskem kui näiteks Indias.
Üldiselt - peavari (soe tuba) ja söök on esmased inimõigused. Need peaks olema tagatud kõigile. Aga eestis seda ju ei ole.
Aga Indias küll. Ka töötul on süüa piisavalt ja peavari olemas. Isegi konditsioneer - nagu oli lugeda Telegramist.

[Veli Joonatan]

Just - ravitseja on tavaline inimene. Täpsemalt ta on vahendaja.
Jõud ravitsemiseks antakse talle ja ka otsused - kõiki ei või aidata. Olgu põhjus mis iganes siis.