Teema täienduseks raamatust "Garuda hõbepalee".
Kõigepealt nimetus Shangri-La on võetud James Hiltoni kuulsast romaanist "Kadunud silmapiir."
Ilmus eesti keeles 1999.aastal:
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?3300
Ise olen seda lugenud ja on tõesti põnev teos.
Shangri-La on raamatus väljamõeldud nimi väljamõeldud laamade kloostrile Shangri-La.
Hilton kirjutas selle romaani 1930.aastatel. Teosest sai bestseller ja Hollywoodi film ning ta tõlgiti paljudesse keeltesse.
Paljud on asunud otsima Hiltoni Shangri-La´d justkui tõelist kohta. Ja see koht on tegelikkuses ka olemas, aga kuskohas täpselt Tiibetis?
Kolm aastat enne Hiltoni romaani, ilmus Ameerikas Nikolai Roerichi raamat "Sambhala". Sambhala all mõeldakse müütilist kuningriiki, mis paikneb kusagil Tiibetist põhjas ja kus olevat võimul valgustatud valitsejad.
Sellest on foorumis ennegi juttu olnud, aga lisan veel mõned täpsustavad andmed.
Nikolai Roerich (1874-1947) oli paeluv isiksus. Pärast Venemaalt lahkumist elas ta Pariisis maalikunstniku ja kirjanikuna. Ta kuulus ka Teosoofiaseltsi tähtsaimate esindajate hulka.
Aastail 1923-1928 võttis Roerich ette pikki reise, mis viisid teda läbi Mongoolia, Ida-Turkestani, Tiibeti ja Sikkimi kuni Indiani välja.
Teel, nagu ta reisipäevikus teatab, sattus ta mitmele märgile Šambhalast. Kord ilmus see talle Sikkimis, teine kord tunnetas ta seda Takla-Makani serval Hotani lähistel ühe stuupa juures.
Aga Roerich piirdub siiski ainult vihjetega. Mida lähemal ta on sihile, seda napimaks lähevad geogr.andmed.
"Me kõnelesime Kailase mäest," informeerib ta lugejat, "erakutest, kes tänaseni selle imelise mäe koobastes elavad...Ja siis kõnelesime tollest paigast, mis asub Kailasest põhjas."
Kas ta leidis sealt Šambhala ja milline see koht on, seda Roerich ei reetnud.
Küll hoiatas ta aga, et seda paika ei tohi reeta. Näiteks tõi ungari filoloogi Csoma de Körösi, kelles elus oli palju õnnetusi, kuna ta söandas Shambhalat geograafiliselt fikseerida.
Teine näide käib orientalist Albert Grünwedeli kohta, kes suri vaimuhaigena. Ta oli 1915.aastal tõlkinud ja avaldanud Tiibeti kolmanda pantšenlaama kirjutatud "reisijuhi" imedemaale, pealkirjaga "Tee Šambhalasse." On veel teisigi isikuid, kellega õnnetused juhtunud.
Tiibetlaste reisijutustused nendelt, kes läksid Shambalat otsima, sisaldavad vaid mõistukõnet ja osutavad, et sinna rännatakse vaid meditatiivse kogemusena.
Usutakse ka, et Shambala leiab igalt poolt, kus teadvus saavutab oma kõrgeima taseme.
Vanadel tiibeti piltvaipadel esineb Shambhala kahest mägederõngast ümbritsetud maana. Keskpaigas asetseb kulla ja vääriskividega ehitud hiilgav palee, kus valitseb valgustatud kuningate dünastia.
Erinevalt budistlikust Šambhalast on india variandi aluseks kujutelm maailmaajastute tsüklilisest vaheldumisest. Iga tsükkel algab täiusliku kuldse ajastuga ning lõpeb lagunemise ja hävinguga. Selle uskumuse kohaselt oleme praegu allakäigufaasi lõpus.
Lühendatult Bruno Baumanni raamatust "Garuda höbepalee." Tln. 2010.
